Juhtkiri: Et elu maal säiliks

Tänasest lehest saab lugeda intervjuud eduka koolilõpetajaga – noormehega, kes lõpetab tänavu Jõgevamaa gümnaasiumi kuldmedaliga. Ühelt poolt ootab seda noort inimest ees suur tulevik, ees on palju väljavaateid. Esmalt tulevad sõjavägi ja ülikool, järgnevad töö ja karjäär. Valikuvõimalusi on taolistel edukatel noortel ilmselt nii palju, et probleem on pigem selles, millist eriala valida. Võimalikke teid, kuhu minema hakata, on ohtralt.
Teisalt on küsimuste küsimus, kas edukad noored ja hakkajad inimesed seovad oma tulevikku mõne suurema linnaga, näiteks Tartu või Tallinnaga, plaanivad kolida välismaale või näevad mingisuguse võimalusena ka seda, et töö ja elu toob neid tagasi kodukohta, kodumaakonda.
Maapiirkondade üks probleemidest ongi see, et noored võtavad esimese asjana suuna kusagile suurde linna või metropoli ning ei plaani kodukohta tagasi tullagi.
Mõistagi pole väikestes kohtades selliseid võimalusi töökoha leidmisel ning karjääri tegemisel. Teisest küljest, kui kõik väiksed kohad noortest tühjeneksid, oleks Eesti elu kuidagi väga ühele poole, Tallinna suunas kreenis.
Käesolevas lehenumbris räägib ka üks Avinurme maakoolide hariduskonverentsi korraldajaist, kes seisab hea selle eest, et maakoolid säiliksid. Olles kolinud Tallinnast Avinurme tagasi ja eelistades väikest kohta suurlinnale, on ta ilmekaks näiteks ja tõestuseks, et elu on võimalik ka maal.
Maapiirkondades ja väikelinnades gümnaasiumide säilimine on samuti üks Eesti tuleviku võtmeküsimusi. Kuidas tagada tasakaalustatud areng riigis, kui kõik gümnaasiumid jääksid ainult suurtesse keskustesse?