Vooremaal on saanud heaks tavaks avaldada 1. septembri puhul kõigi maakonna koolides esimesse klassi minevate õpilaste nimed. See on meiepoolne kummardus tulevikule, mis peaks näitama, et me neist hoolime ja neile loodame.
Esimese koolipäeva kangelased ongi kõigepealt esimeses klassis pika koolitee alustajad. Nii, nagu viimase koolipäeva kangelased on abituriendid, kes selle teekonna lõpuni suutnud käia. Koos nendega muidugi kõik, kes kooli lähevad, kes koolis õpetavad või sellele kaasa aitavad. Loomulikult ka laste vanemad.
Tänavu läks Eestis esimesse klassi 25 last rohkem kui mullu. Kuigi väike, on see siiski tõus, mida olime kaua oodanud. Järgmisel aastal peaks esimest korda kooli minema veel ligi 500 last rohkem, kuid kahe aasta pärast hakkab esimese klassi õpilaste hulk taas kahanema.
Samas on õpilaste koguarv Eesti koolides aastaga 10 000 võrra vähenenud. See näitab paraku, kui palju kaudseid inimohvreid on rabamine üleminekuperioodil nõudnud. Kõlab julmalt, kuid tuleb teha kõik, et edaspidi suudaksime vahepealsed kreeni kaldunud väärtused taas õigeks seada.
Väärtuste ja suhtumiste küsimus on ka ühiskonna hinnang õpetajatele ja nende tööle, mis paratamatult peegeldub palkades. Pole veel siin kaugeltki kõik korras. Nii on hetkel Eestis vajaka vähemalt sadakond õpetajat, eriti teravat puudust tuntakse keele-, tööõpetuse- ja reaalaineteõpetajatest. Eesti õpetajate keskmine vanus on veidi alla 45 eluaasta ning enamik neist on naised. Mehi on vaid 14,5 protsenti, nii et juurde oleks neid hädasti vaja.Tänased esimese koolipäeva kangelased on vabal maal sündinud vabad lapsed. Ühel kaugel, kuid kaunil viivul võtavad nad meie riigi hoidmise eelmiselt põlvkonnalt üle. Kui hästi see neil korda läheb, sõltub suuresti sellestki, mida kool neile kaasa anda on suutnud. Teadmistes ja hoiakutes, hoolivuses ja eneseväärikuses.
