Saare vallas Odivere külas üleeile hilisõhtul teoks saanud päästeteenistuse, kiirabi ja politsei ühisõppus näitas, et päästjad, meedikud ja politseinikud suudavad ka nii suure liiklusõnnetuse nagu kolme auto kokkupõrke puhul kannatanutele kiiresti esmaabi anda ja omavahel head koostööd teha.
Tegemist oli õppusega, kuid taolisi olukordi võib iga päev ette tulla, ja nii mõnigi suurõnnetus on meil üsna napilt ja väga lähedalt mööda läinud. Tasub vaid meenutada möödunud aasta 1. septembrit, kui hommikul sattusid kaks reisirongi Eesti Raudtee liikluskorraldaja eksimuse tõttu Pedja jaamas ühele teele, õnnetuse hoidis ära vaid Eesti Raudtee töötajate kiire reageerimine. Üks rongidest oli Tallinna-Tartu kiirrong ning teine Tartust Tallinna teel olnud reisirong. Kahes rongis oli kokku üle 170 reisija.
Tänavune jaanuaritorm õnneks Jõgevamaal suurt katastroofi ei põhjustanud, kuid mõni küla oli nädala ja rohkemgi elektrivooluta, puid langes kõikjale, ka teedele ning rongid ja bussid hilinesid. Inimohvritega õnnetusi meil polnud, ka ei hukkunud loomi.
Tormi järel selgus, et maakond vajaks ühtset kriisikava, kus oleks täpselt kirjas, kes mille eest vastutab ja milliseid ressursse käsutab ning kust ta neid saab. Hoogustus elanikele kriisiolukordades käitumiseks juhiste andmine.
Kummaline küll, kuid meie koolis pole kriisikoolitust. Päästeamet on haridusministeeriumile küll vastava ettepaneku teinud, kuid seni pole riigikaitse programmis õpetust, kuidas tsiviilolukordades toimima peaks. Kui inimene seisab silmitsi kasvõi tavalise liiklusõnnetusega, siis kui adekvaatselt me ikka suudame abi anda või keda kõigepealt päästma tõttame või kuhu helistame?
Sellepärast jäävad ka õppused ja nende vajalikkuses pole mõtet kahelda. Kuid õppused pole üksnes asjaomaste instantside jaoks, tegelikult peaks suutma koolitada ka tavakodanikku. Kes õnnetusega silmitsi seistes paanikasse ei satuks ja metsa ei jookseks, vaid abistada ja tegutseda suudaks.
