Homme on kirikuaasta kõige viimane pühapäev, mis kannab surnutepüha nime. ?See on pühapäev, millal meie oma lahkunud omakseid ja ka enese surma meelde tuletame. Nõnda kui kirikuaasta lõpeb, lõpevad ka eluaastad,? on meie esivanemaid leeritundides õpetatud.
Nagu näeme, on ristikirik ennast sobitanud põhjarahvaste looduskalendrisse, sest hingedeaega, nagu pööripäevigi, peeti siinmail ammu enne ristiusu tulekut. Olgu siis inimene seotud kirikuga või mitte, hilissügis on ikka olnud aeg, mil pisut tõsisemaks muutudes elu ja surma üle mõtiskletakse. Nii jääb see ka tulevikus.
Olenemata sellest, kas usuõpetus meie koolides on kohustuslik või mitte, on oluline mõista, et ka erinevad usud näevad elu olulisi aspekte sarnaselt ja toimivad justkui paralleelmaailmadena. Usundid pole üksteisega vastuolus, näiteks sisaldavad surnud esivanemate austust kõik maailma kultuurid ja vaimsed õpetused. Vastand sellele on vaid vaimsuse totaalne allakäik ja absoluutne kultuuritus.
Surnutepüha ei tähenda aga ka tõsiusklikele sugugi mitte nutmist ja ulgumist, vaid on see pühapäev, mil rohkem surmale mõeldakse ja jälle lähedaste kalmudel küünlad süüdatakse. Eriliselt peetakse meeles värskelt, s.o viimase aasta jooksul lahkunuid ? neid mälestatakse kirikutes sageli ühiselt.
Sugugi liigne pole ka iseenda surma peale mõtelda. Me keegi ei tea oma elupäevade arvu, seepärast oleks hea tänaseid toimetusi mitte homse varna visata, vaid lõpetada iga päeva nii, et kui see jääks viimaseks, poleks vaja iseenda ees häbeneda. Siia ei kuulu loomulikult mitte ainult nn hinge eest hoolt kandmine, vaid ka maisete asjade korrashoid, sealhulgas elu ja vara kindlustamine, et näiteks ootamatu surma korral oleksid asjad korraldatud.
Looduse igavese ringkäigu kohaselt järgneb igale mõõnale tõus ja igale tõusule mõõn. Paastumise, mõtiskluse ja kasinuse vahetab välja pidutsemine ja rõõmuaeg. Kirikukalendri järgi eelneb surnutepühale usupuhastuspüha ja sellele järgneb jõuluaeg ehk uus kirikuaasta, mis teadupärast algab esimese advendiga.