Eile Jõgevamaad külastanud regionaalministri taotlusel on siseministeeriumile tänavuse aasta lisaeelarvest raha Raja vanausuliste raamatute ja käsikirjade restaureerimiseks ning konserveerimiseks. On’s valdavalt vene rahvusest vanausuliste pärandi hoidmise toetamine üldse Eesti riigi asi, võib mõni küsida. On ikka küll. Me oleksime väga rumalad, kui me seda ei teeks.
Esimesed vanausulistest asukad saabusid Mustvee ümbrusse XVII sajandi lõpus, XVIII sajandil tuli neid Peipsi äärde juba arvukamalt. Jumalakartlikud, traditsioone austavad ning põhiliselt kalapüügist ja köögiviljakasvatusest elatuvad vanausulised moodustasid omanäolise rahvakillu, kes polnud küll oma luterlastest ja õigeusklikest naabritega vaenujalal, ent ei lasknud end ka assimileerida.
Kui nõukogude ajal pidid vanausulised, nagu teisedki usklikud, oma asju üsna vargsi ajama, siis kümme aastat tagasi taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit ning võis hakata rääkima vanausuliste taassünnist. Umbes samal ajal sai ka kõrvaltvaatajaile selgeks, et vanausuliste omapärane kultuurisaareke on väärtus omaette, uunikum, mis pakub huvi nii eestlastele, eestivenelastele, Venemaalt tulnud venelastele kui ka kõigile teistele välisturistidele.
Inimene, kes Peipsi ääres vanausuliste eluolu kaemas käinud, on arvatavasti immuunne Vene propaganda suhtes, mis väidab, et Eestis ahistatakse vene rahvusvähemust. Vanausulised ise on aga Eesti riigile vist lojaalsemadki kui eestlased ise: nad pole unustanud, et siinne rahvas võttis nende tagakiusamise pärast Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust ning mujalt põgenenud esivanemad omaks ja laskis neil siia uue kodu rajada.
