Eile oli siis see ajalooline hetk, mil president Arnold Rüütel andis presidendi ametiraha pidulikult üle Toomas Hendrik Ilvesele. Loomulikult pühendasid eilsed lehed kümneid lehekülgi nii uuele kui lahkuvale presidendile ning mõlemal puhul valdavalt soojades toonides.
Tahaks näha selles ühte teeviita ühiskonna lõhestatuse ületamise suunal. Kuid samas ei tohi selle ülla eesmärgi poole püüelda vastuolude mahavaikimise hinnaga.
Algas Ilvese aeg end presidendina tõestada. Kuidas see õnnestub, sõltub kõige rohkem muidugi temast endast, ent pea sama tähtis on, millise meeskonna ta enda ümber suudab koondada ja kuivõrd oma nõuandjaid arvestab. Sest nõu ja abi vajab ta kohe mitmetes küsimustes.
Õnneks on Ilves end siiani näidanud meeskonnamängijana, sest Raadiot Vaba Euroopa või välisministeeriumi pole võimalik diktaatorlikult juhtida. Ka parteijuhi kohalt jätkus tal otsustavust pärast valimiskaotust tagasi astuda.
President Ilvese troonikõnest jäi mällu tiksuma lause: “Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sellele mõeldes sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki.”
Selleni saab jõuda kogu rahvas üheskoos. Riigipea sõnul antakse õigus otsustada, mida riik teeb, valitsejaile nii kauaks, kui kodanikud sellega nõus on.
Kindlasti leiab tänastest lehtedest hulgaliselt president Ilvese kõne analüüse. Oligi ju see sisuliselt Ilvese esimene samm ennast presidendina tõestada.
Meie saame talle sellel eile alanud teekonnal toeks olla eelkõige oma igapäevatööd hoole ja armastusega tehes ning tulevikule julgelt vastu naeratades, et niimoodi Eestit tõepoolest heldemaks ja heledamaks muuta.