Teisipäevane päikseline päev näitas Jõgevamaal, et siin osatakse hoolida neist, kes vajavad tuge. Võisiku hooldekodus avati renoveeritud osa, kus hoolealustel on tunduvalt lahedamad elutingimused. Siimustis sai lastekodulastele ehitatav peremaja endale sarikapeol patrooniks olümpiavõitja Andrus Veerpalu, sümboliseerimaks, kuidas tugevam nõrgemale käe ulatab.
Need kaks tegelikult lihtsat ja argist sündmust on märgilise tähendusega eelkõige seetõttu, et ühiskonnas hakkavad asjad tasapisi oma loomulikele kohtadele asetuma. Aidates neid, kes iseendaga toime ei tule, muudame paremaks nii iseennast kui teisi. See tähendab ? meid ümbritsevat maailma kogu selle vastuolulises terviklikkuses.
Kuid samas on meil käia veel väga pikk tee. Laiemas plaanis on abivajajaid ju palju rohkem kui neid, kes mingite sotsiaalsete või meditsiiniliste tunnuste alusel sellesse gruppi arvatud. Siit tasub edasi mõelda sellelegi, kui paljusid inimesi on võimalik aidata palju varem, kui nad otseselt abivajajate hulka satuvad.
Jättes kõrvale õnnetused ja sünnitraumad nii vaimses kui füüsilises mõttes, on paljude muude inimlike hädade või haiguste põhjuseks ühiskonna ükskõiksus, mis eriti võimendub üleminekuaegadel või elukorralduse muutustes. Suuresti on siin tegu suhtumise küsimusega. Käibefraas “kui mina hakkama saan, kuidas siis tema ei saa” võib ühel hetkel omandada täiesti ümberpööratud kuju. Ütleja kahjuks. Ja sel, kes kaaskodanikesse ülbelt suhtunud, on raske midagi teistsugust vastu oodata.
Abi ei pea olema alati materiaalne, tihti on kõige paremad ravimid inimlik tähelepanu ja hea sõna. Osavõtlikkus on üks kauneimaid omadusi ning kindlasti ei näita see kellegi nõrkust, pigem ikka tugevust.
