Tavaliselt muutuvad inimesed härdaks enne jõule, siis kuulutavad kõik raadiojaamad ja telekanalid heategevuskampaaniatest, kus saab aidata näiteks kodutuid või muidu puuduses kannatajaid. Mõnikord ei mõeldagi sellele, kuidas need inimesed kodutuks on jäänud või kas abi ikka jõuab õigetesse kätesse. Lihtsalt annetatakse, et saada hingerahu ja tunda, et on tehtud üks heategu.
Aina sagedamini leidub meie hulgas õnneks ka neid julgeid inimesi, kes ei karda viimases hädas ühiskonnalt abi paluda, kui on tegemist tõesti raske ja eluohtliku haigusega, mille ravikulusid ise ei suuda maksta.
Tõelises hädas olijat aidata on hea ka sellepärast, et kusagile jäävad kõik meie teod kirja. Me ei tea, millal meie ise abi vajame või mõni meile väga kallis inimene hätta satub ning siis aitavad hoopis teised, võõrad head inimesed.
Aidates Natalja Pälli, aitame tegelikult ka tema lähedasi ja kaudselt ka iseennast. Kuigi seegi pole päris kindel, kas selle vapra kahe lapse ema elu üldse saabki ka suure raha eest päästa, on aidata ikkagi tore ja mida rohkem on neid, kes tema saatusele kaasa elavad, seda enam suudame ehk üheskoos mõjutada ka saatust ennast.
Iga inimese elutee on mingil määral ette määratud, kuid seda siiski laias laastus. Ja igas elus leidub üksikuid, ent olulisi pöördepunkte, kus saab teha õigeid või valesid otsuseid või jätta need hoopis tegemata. Natalja Päll on praegu silmitsi oma elu pöördepunktiga. See võib tähendada talle nii võitu kui kaotust, ent tema pole kaotanud lootust. Ta on talitanud õigesti, otsustades ränga haigusega võidelda, ning inimesed tema ümber on teda aitamas. Kõige vähem, mida me teha saame, on annetada mõned kroonid. Lahkele andjale tasub saatus tema head teod kindlasti kuhjaga tagasi. Ilmselt mitte rahapaberites, aga võib-olla mõne kalli inimese päästmises mõne õige arsti või kohusetundliku meditsiiniõe käte läbi.
