Inimeseloom on ilma suhtes ikka pire küll. Terve möödunud suve ja sügise takkapihta igatsesime päikesesäras päevi ja selliseid sumedaid õhtuid, mis vahelgi muretult lõkke ääres või veekogu lähedal mõtiskleda lubaksid, ilma et õlgu võdistama ja karupükse otsima peaks. Vett läkitas taevataat kah mullu nii ohtralt, et mõni madalam paik selleks kevadeks lausa soostunud on. Tänavu on põllumehed aga juba tõsist põuda kurtnud, ja täie õigusega, sest tugevad tuulevihurid keerutavad külvatud nurmedelt sellise hooga tolmu üles, et hirm tekib, kas sel moel seemnedki ära ei rända.
Alles äsja jõudis kohale uskumatu palavus ja juba ohkamegi: kas ei saaks seda kauaigatsetud rannailma pisut mõõdukamalt?
Ilmatargad ennustavadki peatset suurt temperatuurilangust ja küllap me siis taas külma kevade üle kaebame. Kindel on aga see, et mis taevast tuleb, on tõesti paratamatu ja püha ja tuleb kauplemata vastu võtta.
2. juuni 2009
