Jõulude ajal tööl: pered toob pühadelaua ümber kokku rongijuht

Kui siin maailmas miski kindel on, siis see, et pühade eel ja ajal rongijuhid ei puhka ning kõik saavad oranži „porgandiga“ kenasti koju pere juurde veel enne jõule.


Rongides ei sõida enam kiisud, kutsud, notsud ja muud loomad ning vedurit ei juhi ka piilupart, vaid Kuremaaga seotud Artur Lorents. Ja ilmselt ei saanud tema huvi rongide ja nende juhtimise vastu mitte Ellen Niidu rongilaulust, vaid rongiga Kuremaale sõitmisest, et külla minna vanaemale ja vanaisale.

Sõitis ka kabiinis kaasa

„Vanemad saatsid mind tihti maale vanaema ja vanaisa juurde. Kuni koolieani sõitsin kas ema, tädi või vanaisaga. Esimesest klassist hakkasin ise sõitma. Ema pani mu rongile ja vanaema tuli Jõgeval vastu,“ meenutab Artur. Kuid noore poisi huvi rongide vastu oli suur.

 „Vanaema läks hommikuti tööle ja vanaisa viis ta Jõgevale. Kuna vanavanematel olid Kuremaal lehmad, viis vanaisa ühtlasi piima Jõgeva piimakombinaati. Hommikuti seisis jaamas Tartu-Jõgeva rong, mis paar tundi jaamas oli ja siis tagasi ülikoolilinna läks. Käisin samal ajal jaamas rongi vaatamas, kui vanaisa piima viis. Sageli lubas mõni lahkem juht kabiini ka,“ räägib Artur.

Kui Artur päris üksi sõitma hakkas, õnnestus tal paaril korral kabiinis olles terve tee Jõgevani reisida. „Olin kolmandas klassis, kui maale sõitsin ja vanaema vastas oli. Ta seisis Jõgeval platvormil ja kui ta nägi, et istusin kabiinis juhi kõrval, siis oli ta küll hämmeldunud,“ naerab Artur. Oli ta ju tihti vanavanematele raudteest ja rongidest rääkinud, kuid ilmselt ei osanud nad arvata, et poisi huvi nõnda suur on.

Ühtlasi olid väikesele poisile just Jõgeva linna tuled ja aleviku majad maamärgiks, millal aeg riidesse panna ja mahaminekuks valmistuda. Ka nüüd tekitavad tuttavad tuled Arturis sooja ja koduse tunde. Seda aga juba päris veduriaknast vaadatuna.

Nii mõnelgi aastal on Arturil tulnud pühad veeta raudteel kilomeetreid mõõtes. Kui palju jõulupühi nii läinud on, Artur esialgu öelda ei oskagi. „Ka sel aastal alustan 25. detsembril ja lõpetan 26nda hommikul,“ nendib ta. Seekord viivad lõpmatuna tunduvad rööpad Aegviitu ja Viljandisse.

Rõõmsalt meenutab ta jõule, mil ema Jõgeva raudteejaama lähedale lumememme ehitas. Seda ikka selleks, et siis on Arturil hea meel mööda sõita.

Rong tekitab emotsiooni

„Tööpäev nagu tööpäev ikka. Kes graafikuga töötavad, need sellest nii palju aru ei saa. 24. detsembril on rahvast hästi vähe, aga siis põlevad teeääres kõigis majades tuled,“ jääb ta ise tagasihoidlikuks. Ka lähedastega on plaanid nõnda seatud, et ükski jõulupraad söömata ega kingipakk avamata ei jää. „Kes jõulude ajal tööle sõidavad on kuidagi mõistvamad. Aga pühade ajal on teistmoodi tunne küll. Inimesed on kindlasti pidulikumas meeleolus,“ nendib ta.

„Pühade-eelsed ja pühade lõpupäevad on võrreldavad reede ja pühapäevaga. Samas on see sissetöötatud ja pole midagi erilist. Raudtee töötab ju kogu aeg,“ kinnitab Artur.

Oma olulist rolli pered kõik ühise laua taha toimetada ei tähtsusta Artur samuti üle. „Kui rong jaama saabub, tekitab see kõigis emotsiooni. Algab ju mingi teekond, toimub muutus. Vahel on vedurijuhi aknast näha südamlikke kohtumisi või saatmisi,“ ütleb Artur. Ja ilmselt jõuavad üle pika aja koju lähedaste juurde ka need, kel võib-olla aasta jagu pole see õnnestunud. „Põhiline on ikka see, et turvaliselt ja ohutult kohale jõuda,“ on rongijuht kindel.

Just raudteeohutus on Arturile, nagu ilmselt igale rongijuhile südamelähedane teema. „Inimeste tähelepanelikkus ei sõltu aastaajast ega kalendritähtpäevast. See on kinni harjumustes. Kui lähenetakse sebrale, vaadatakse paremale ja vasakule. Ka raudteel tuleb seda teha. Aga kuna raudteel on liiklus võrreldes maanteega rahulikum, siis inimesed keskenduvad teed ületades mingile punktile kaugemale ega vaata korralikult paremale ja vasakule. Tavaliselt äratab vile inimesed mugavusest üles. Raudteel ei tohi lasta endal mugavaks muutuda,“ rõhutab Artur.

Nii soovib ta, et inimesed oleksid aasta-aastalt tähelepanelikumad, mõistvamad ning tajuks raudteel valitsevaid ohte.

Jõuluvana Raul

Praegugi jõuab Artur vahel Kuremaale vanavanemate juurde. Ja kogu pere veedab aastavahetuse alati Kuremaal. Viimased neli aastat igal aastavahetusel tööl olnud Artur on ema abiga jõudnud lähedaste juurde isegi Viljandist.

„Ma ei kujutaks aastavahetust mujal ettegi. Kui väike olin, siis lapsepõlvetraagika oli selles, kui meil käis jõuluvana, keda tegi onu Raul. Asi käis nii, et Raul läks sauna ning järgmisel hetkel oli ukse taga jõuluvana. Olin mitu aastat õnnetu, sest onu jõuluvana ei näinudki. Ühel aastal käis jõuluvana tegemas Rauli sõber, seega mõnikord õnnestus onul siiski jõuluvana näha,“ muigab Artur, kes tihti akna peal jõuluvana ära saatis. „Onu Raul pidi mööda Keskasula tänavat kõndima, et oleks näha, kuidas jõuluvana ära läheb. Oleks jama olnud, kui jõulutaat lapse silme all sauna läheb,“ naerab ta siiani.

„Kuremaa on minu kodukant ja muutumatu lapsepõlvest saati. Kui Jõgevalt tulen ja üle põllu veskit näen, siis on sees soe tunne. Lisaks sellele on Kuremaa looduslikult väga ilus ja kogukonnavaim on väga suur,“ on Artur rahul. Muide, elanikel seal tasub kõrvad kikkis hoida, sest tihti peab rongijuht vanavanemaid väikese rongivilega meeles.

„Kui tean, et vanaema-vanaisa õues toimetavad, siis olen pasunat andnud küll. Kalevi ülesõit ei ole Kuremaast üldse kaugel, linnulennult viis kilomeetrit ja see pole heli jaoks midagi. Kui väike olin, kuulsin väga hästi kaubarongi möödumist ja vilet. Seda tuleb osata kuulata,“ nendib Artur.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus