Lapsepõlves kuulsin minagi, et Tartu Toomemäel olevat ülikooli raamatukogus seitsme luku taga kettidega põranda külge kinnitatud imepärane seitsmes Moosese raamat. See olevat sealjuures nii raskekaaluline, et tema kandmiseks oleks vajalik olnud seitsme mehe jõudu. Selle kiri olevat koosnenud verega kirjutatud punastest tähtedest mustal kirjutusmaterjalil. Raamatus peituvatel sõnadel ja vormelitel pidi olema erakordne maagiline võim, millede abil pidi olema võimalik ravida haigusi, äratada surnuid ellu ja kutsuda välja vaime. Samuti pidi selle raamatu abil olema võimalik muuta ilma: kutsuda esile vihma, äikest, rahesadu, tormi, aga ka ilusat päikesepaistelist päeva.
Selle rahvajutu põhialuse — seitsmenda Moosese raamatu — on Oskar Luts sisse toonud ka “Suvesse”. Sellest lühendatult järgnevalt.
Toots uskuski!
Nagu selle raamatu XVI peatükis kirjas on, õnnestus Tootsil oma hea koolivenna ja sõbra Lesta abiga saada ühest Tartu linna pangast oma talu edasiarendamiseks vajalikku laenu. Et selle päeva olulisemad toimetused olid nüüd tehtud, võidi pisut jalutada ja vaadata koos linna tähtsamaid kohti. Sõbrad sammusid üle Kivisilla kesklinna poole ja jõudsid peagi ilusale Taaramäele.
Toots viipab Lestale: “Need seal on vist need varemed, millest meile juba kihelkonnakoolis kõneldi?”
“Just needsamad. Lähme lähemale ja vaatame neid. Teises otsas on ülikooli raamatukogu või biblioteek.”
“Ahah, ja seal ongi see seitsmes Moosese raamat. Seda tahtsin ma juba ammugi näha. Minu vanatoi rääkis sellest juba siis, kui ma alles pisike olin.”
“Ära usu, Toots. See on rahva jutt, seal põle ühtegi seitsmendat Moosese raamatut.”
“On, on,” vaidleb valitseja. Ma tean, et on. Ta on kettidega põranda küljes kinni, et…”
“Et?”
“Noh, et ära ei varastataks, või… et ta sealt ka ise minekut ei teeks.”
“Toots, Toots!” naerab Lesta. “Kas sa ikka veel niisugusi asju usud? See võib ainult muinasjutus ette tulla.”
“Nojaa, see võib ju olla, nii kuidas ta on, aga olemas ta on – see on fakt.”
“Sa eksid, koolivend. Mina ise olin enne sama kindlas arvamises nagu sina praegu – kes meist ei ole kuulnud kõneldavat seitsmendast Mooses raamatust -, noojah, aga praegu tean ma, et seda ei ole, vähemalt siin biblioteegis mitte. Õnnelikul kombel tunnen ma raamatukoguhoidjat; kui ta on siin, siis võime sisse minna ja vaadata. Ma ei taha, et minu koolivend jääb valearvamisse.”
Sõbrad läksid raamatukokku
Raamatukogus pöördub Lesta hoidja poole: “Minu sõber ja koolivend palub teid väga, et te temale näitaksite seitsmendat Moosese raamatut, mis teil seal kusagil põranda külge olevat kinni needitud.”
“Seitsmendat Moosese raamatut”! lööb vanahärra käed plaksudes kokku. “Kahjuks on meil Moosese raamatuid biblioteegis ainult viis!”
“Tõesti!” hüüab Toots umbusklikult. “Aga kõneldi ju ometi…”.
“Kõneldi? Kes kõneles? Ärge uskuge seda. Meil niisugusi imeasju ei ole. Et te aga siiski täiesti kindel võiksite olla, siis tulge, käime läbi kõik ruumid. Ja kui te ka seda ei peaks leidma, mida otsite, siis on siin ometi palju muid vaatamisväärseid asju …”
Pärast ringkäiku raamatukogus koolivennad tänavad lahkuse eest, jätavad vanahärra jumalaga ja lähevad jälle jalutama Taaramäele. Toots on raamatukogust vaimustatud.
Saladuslikku Moosese raamatut ei tuletata nüüd enam meelde – seks loeb valitseja enese juba liiga targaks.
Hiljem töötas Luts ka raamatukogus
Tuleb märkida, et sel ajal, kui Oskar Luts “Suve” kirjutas, tõepoolest ülikooli raamatukogus Moosese seitsmendat raamatut ei olnud. Hiljem, kui ta aastail 1919-1920 samas raamatukogus töötas ja kooliõpilaste ekskursioone juhatas, pidi ta tunnistama, et raamatukogus on nüüd tõesti mitte ainult Moosese seitsmes, vaid koguni ka kuues raamat. Need raamatud olid trükis avaldatud ning sealjuures ka eestikeelsetena ilmunud koguni juba kahel korral —XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Raamatukogule hangiti need aga hiljem. Tegemist on siin pisikaustaliste, tavalise välimusega teostega, milledel puudub aga muidugi igasugune maagiline võim.
Jutt seitsmendast Moosese raamatust
M. J. Eiseni jutustuse “Seitse Moosese raamatut” järgi
Ühel talumehel olnud seitsmes Moosese raamat, punaste tähtedega. Need tähed öeldud inimese verega kirjutatud olevat. Seda hoidnud ta teiste majaliste eest kangesti varjul. Korra pidanud mees külla minema, unustanud aga raamatu lauale.
Poiss leidnud laualt raamatu, hakanud lugema. Esiti olnud ilm õues päevapaisteline. Kui poiss ühest päätükist lugenud, läinud päike pilve alla. Lugenud teist tükki, hakanud väljas koledasti vihma valama. Vihm ähvardanud kõik viljapõllud hävitada.
Poisile tikkunud hirm peale. Enne oli ta salamahti ukse prao vahelt vaadanud, kuidas peremees tarbekorral raamatut lugedes vihma lasknud sadada. Teisalt lugedes oli vihm jälle järele jäänud. Poiss ei leidnud õiget kohta vihma keelamiseks. Löönud paar lehte edasi, hakanud sealt lugema. Aga mis imet! Õues hakanud rahet sadama. Veel paar lehte edasi, tõusnud hirmus torm. See ähvardanud kõik hooned ja puud murda. Kahju olnud suur, ja oleks veelgi suuremaks läinud, kui peremees külast ähkides tagasi ei oleks tulnud. Hakanud lugema. Lugenud hirmsa tormi asemele ilusa päikesepaiste. Lugemise eest saanud poiss mööda kõrvu.
i
ARVI LIIVA
