Alljärgnev lugu viib meid Oskar Lutsu “Kevade” alguse esimesse peatükki. See oli Arno kõige esimesel koolitunnil, kui õpetaja pani ta pinki ühe pikkade juustega poisi kõvale istuma….Tootsil oli rõugearmiline nägu ning tema valkjaskollased juuksed olid hästi sassis.
See pinginaaber aga ei andnud palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pöörles igasse külge nagu oherdi ja näitas, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi.
“Toots, mis sa seal rähkled?” tuli õpetaja poolt. “Ei midagi… Peterson küsis, kuidas vene keeli jätt kirjutatakse.”
“Soo, ja sina näitasid?” “Mina näitasin, jah. Tema narr oli hoopiski valesti teinud.”
“Jajah. Seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes ei mõista jätti kirjutada. Toots, sa tule õige ja kirjuta suurele tahvlile, siis näevad kõik.”
Tahvli juurde minek ei näinud Tootsile sugugi meeldivat. Viimses hingeahastuses pöördus ta Arno poole, kes tema sosinas palve peale oma tahvlile selle tähe tegi.
Nüüd võis ka Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde minna ja maalida sinna, mida nõuti. Siis viskas ta väljakutsuv pilgu üle klassi nagu tahtes ütelda:
“Mis te`s õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?”
Aga oli siiski olemas keegi, kes arvas natuke teisiti. See oli kooliõpetaja. See tuli, nagu kurjast juhitud, otse Arno tahvli juurde, silmas seal üht samasugust elukat kui suurel tahvlil, ja kuri kahtlus ärkas temas.
Nagu mäletame, lõppes lugu sellega, et Toots pandi valetamise eest teise tunni alguseni nurka seisma.
Arnot aga pani imestama, et Toots, kes nii palju indiaanlastest teadis, lihtsat vene keele jätti ei mõistnud kirjutada…
Tänapäevases vene kirjakeeles me jätt-tähte, mis oli üldkasutuses veel Oskar Lutsu õpingute ajal, enam ei leia. See kaotati ära 1918. aastal, ja asendati e-tähega. Toimus see samal ajal, kui Venemaal mindi üle uuele kalendriajale. Tegelikult oligi jätt oma olemuselt võrdne e-tähega, erinedes sellest vaid oma kasutuslaadi poolest. Seetõttu põhjustas see kirjakeeles küllaltki palju segadust.
Nüüd võib öelda, et jätt on jälle kasutuses, kuid mitte enam keelelise kirjatähena, vaid sümboolse logona Palamuse Oskar Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi ametlikel blankettidel, kirjadel ja kutsetel. Tarvitusele võeti see praeguse muuseumi direktori Arne Tegelmanni initsiatiivil 1990. aastal.
i</font>
ARVI LIIVA