Tänavune karujaht on läbi. Õigem ja täpsem on öelda küttimine. Pruunkaru küttimise load, mis maakondadele eraldatud, on täis kütitud ja seda ka meie maakonnas, mis oli lubade arvult 10 isendiga teisel kohal. Esimesel kohal on 11 looma küttimisloaga meie naabermaakond põhjas – Ida Virumaa. Arv sai täis neil pea kuu aega varem, mis näitab, et loomi on sealkandis palju.
Pruunkaru on Eestis täiesti tavaline suurkiskja ja tema arvukus on meile pigem probleemiks, mistõttu oleme terves Euroopas eristaatuses. Karud on sel suvel ka saanud palju meedikajastust, sest sagenenud on inimese ja metsaeluka kohtumised ning mesitarude rüüsted. Üks põhjus, miks pruunkarule Eestis on meeldima hakanud, on teiste põhjuste hulgas ka intensiivne metsamajandamine, sest lageraielankidele tekkivad vaarikad on ju mesikäpale hea söögipoolis. Vähemalt nii leidis hiljutises intervjuus endine Tallinna Loomaia direktor Mati Kaal.
Sel aastal võis küttida 1. augustist kuni 30. septembrini kaks pruunkaru Põltsamaa jahipiirkonnas ning seitse pruunkaru ülejäänud Jõgevamaa jahipiirkondadest. Igast jahipiirkonnast võis küttida ühe pruunkaru kuni maakondliku küttimismahu täitumiseni välja arvatud Põltsamaa jahipiirkonnas. Läbi oktoobrikuu võis pruunkaru küttida kõikidest Jõgevamaa jahipiirkondadest kuni maakondliku küttimismahu täitumiseni, kuid lubatud piir sai täis palju varem.
Arvukus teeb muret
Karude küttimine on Jõgeva maakonnas läinud sellel aastal edukalt, leiab keskkonnaamet. Põltsamaa jahipiirkonnas registreeriti lõviosa pruunkarude tekitatud mesilate kahjustustest. Sel aastal on maakonnas kokku lõhutud 46 mesitaru ja kahjustatud 42 mesilasperet, nendest Põltsamaa jahipiirkonnas 22 taru ja 22 peret ehk ligi pool maakonnas tekitatud kahjustustest. Ka ülejäänud pruunkarud on kütitud jahipiirkondades, kus sellel aastal on esinenud karude tekitatud kahjustused nii Tormas, Palamusel, Kullaveres, Pikknurmes, Siimustis ja Vaimastveres.
Põltsamaa Jahimeeste seltsi esimees Toivo Tõnson osundas, et küttimise edukus sõltub ennekõike ettevalmistusest ja loomade arvukusest. Ta leiabki, et arvukus on kõrge ja sellest tulenebki, et neid on võimalik hõlpsamalt ja ka lubatust varem kätte saada.
„Metsas on loomi palju. Sagedased on looma ja inimese kokkupuuted. Nendega on lihtne kokku puutuda. On ju vahe, kas otsida ühte looma mitmelt tuhandelt hektarilt või mitut looma sama suurelt alalt, kokkusattumise protsent on kõrgem,” rääkis Tõnson.
Jahimehed leiavad, et kui pruunkaru arvukus on normi piires, siis metsa minemist kartma ei peaks. Karuga kohtumine pole tänapäeval enam haruldane, kuid ta pole nii ohtlik. Kui see arvukus muutub aga sääraseks, et igakordsel metsakülastusel mesikäpaga tõtt vaatad, siis peab midagi ette võtma. Siis on vaja taas jahimeeste abi, kes ongi reaalselt arvukuse piirajad. „Tervisejooksjal on metsas karu nähes ju ehmatus ikka päris suur,” arvab Tõnson.
Metsakartuse kasvu kinnitas ka Jõgeva Jahimeeste seltsi esimees Mati Kepp, kes ütles, et ega karuema ja poegade vahele jäänud inimesel pruugi hästi minna. „Eks tulevik näitab, kas lubade saamine suureneb või mitte. Möödunud aastal saime loa kuuele karule ja kütitud olid kõik kümne päevaga.”
Jahimeestel motivatsiooni jagub
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo jahinduse peaspetsialisti Margo Tannik selgitas, et karude küttimismahtude määramisel maakondadele on seni lähtutud keskkonnaagentuuri soovitustest ja karude tekitatud kahjustustest.
„Kuna pruunkarusid võib Eestis küttida vaid kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil, siis karude kõrge arvukus ei ole veel iseenesest ainupõhjus nende küttimiseks. Kui seireandmed annavad tõestust karude kõrgest arvukusest ning suurenevad ka karukahjud, siis võib maakondades, sh ka Jõgevamaal, pruunkarude küttimismaht tulevikus suureneda,” ütles Tannik.
Oluline, et jahimehed karu küttimiseks motivatsiooni leiaksid. Üks põhiliseks käivitajaks on see, et jahindusega tegelevadki peaasjalikult maal elavad inimesed: põllumehed, mesinikud, loomapidajad, kellele enamasti loomad ka reaalselt kahju teevad ning kellele probleemid tuttavad on.
Jahimeeste järelkasvuga on nii mõnegi Jõgevamaa jahimehe arvates kõik korras, sest noori tuleb peale ja tahtmist metsas mütata on. Karu pole kerge saak ja on juhtunud, et nii mõnigi jahimees endale suuruluki trofeed ei saagi. Ennekõike peab karu küttimiseks olema kannatust. Jahimeestel on küttimiskohustus, mille nad on vabatahtlikult võtnud ja millest peetakse kinni. Vähetähtis pole kokkupuude loodusega ja ka see, et kütitud looma liha valmistada ja süüa. Kirg, mida nii mõnigi teemakauge inimene jahimehele isegi pahaks võib panna, pole esmatähtis. Kuid kireta ka samas ei saa.
Pruunkaru Euroopas haruldane
Kuid jahimeeste taevas pole alati pilvitu ja entusiasmist alati ei piisa. Nimelt on tarvis pruunkarude küttimisel kindlasti arvestada ka Euroopa Komisjoni poolt antud suuniseid, kuna tegu on teistes Euroopa riikides rangelt kaitstava suurkiskjaga, kellele jahti ei peeta. „Suuniste eiramisel ei ole välistatud võimalus, et karude küttimine võidakse ka meil üleüldse ära keelata,” möönis Tannik.
Miks on ikkagi nii, et Jõgevamaa on teisel kohal küttimisarvu lubadelt ja esimene on Ida-Virumaa, arvas Tannik, et maakondade karude küttimismahtude määramisel võtab keskkonnaamet arvesse soovitusi, mis põhinevad Keskkonnaagentuuri seireandmetel. Seega karude pesakondade vaatlustel. Seireandmete kohaselt on Ida-Virumaal pruunkarude arvukus olnud viimastel aastatel võrreldes Jõgevamaaga kõrgem.
INDREK SARAPUU
