Pekingi olümpiamänge käis kohapeal vaatamas ka spordiliidu Kalju tegevjuht Uno Valdmets, kes jälgis paljusid võistlusi ja elas kaasa ka Gerd Kanterile kuldmedali toonud kettaheitele. “Paljude maade sportlased ja spordihuvilised teadsidki Eestit ennekõike tänu Kanteri olümpiavõidule,” ütles ta.
Uno Valdmetsa sõnul otsustasid Eesti maakondade spordiliitude juhid minna Pekingisse olümpiamänge vaatama.
Palju positiivseid emotsioone
“Sõitsime kahes rühmas ja see, milles mina olin, viibis olümpialinnas 17.-28. augustini. Lennureis kulges Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Pekingisse. Ajasime juttu meiega ühes lennukis olnud odaviskaja Mihkel Kukega, kes oli oma sportliku vormiga rahul ja lootis, et suudab visata üle 80 meetri.
Olümpiamängudel jälgisime kergejõustiku, rannavõrkpalli, meeste käsipalli ja meeste võrkpalli võistlusi, sest nendele võistlustele olid juba Eestist piletid ostetud. Meenuvad mitmed emotsiooniderohked spordisündmused. Käsipalli poolfinaalis olid vastasteks Hispaania ja Island. Meie, eestlased, hoidsime põialt põhjamaisele Islandile meeskonnale, kes võitis ja finaalis hõbeda sai. Ameerika Ühendriikide ja Brasiilia vaheline rannavõrkpalli finaalmäng kulges algul sedavõrd tasavägiselt, et võitjat ei osanud ette aimata. Siis aga tekkis brasiillaste poolel mõõn ja olümpiakuld kuulus Ameerika Ühendriikidele,” jutustas Valdmets.
Gerd Kanteri kettaheidet oli Uno Valdmetsal võimalik jälgida Linnupesa staadionilt väga kõrgelt tribüünilt. “Nägin hästi Kanteri heiteid.
Maakondade spordijuhid õnnitlesid Gerd Kanterit järgmisel päeval pärast kullavõitu ja tegime ka ühispildi. Huvitav on märkida, et mitmed hiinlased, kellega juttu ajama sattusime, ei teadnud midagi Eestist, ja kui välja arvata põgusad teadmised Venemaast, oldi üsna vähe kuulnud ka Euroopast. Kui kohalikud elanikud nägid aga meil kaasas olnud sini-must-valgeid lippe, seostasid nad neid kohe Kanteriga.”
Vahetu mulje saamiseks tasub raha koguda
Valdmetsa sõnul polnud Eesti maakondade spordijuhtide esindusel pääsmeid, mis võimaldanuks vaadata olümpiamängude lõputseremooniat peastaadionilt. “Arvasime, et oma piletitega võime minna kõrvalstaadionile, kuid ei pääsenud läbi ka sealsest turvakontrollist. Küll aga saime lõpetamisest ülevaate suurelt ekraanilt, mille eest seistes paistis üsna hästi ka olümpiatuli,” ütles ta.
“Firma Kaleva Travel oli meile broneerinud majutuse kesklinnast 60 kilomeetri kaugusel asuvasse kämpingusse, kus tuli toitude eest üsna kallist hinda maksta ja soovida jätsid ka elamistingimused. Ööbisime mõned päevad kämpingus, seejärel leidsime aga majutusvõimaluse kesklinnas Lama templi lähedal paiknevas hotellis,” jutustas spordisõber. Ta rääkis ka, et Pekingis kogeti hiinlaste erakordselt viisakat käitumiskultuuri. Spordielu maailmasündmuse ajal oli põhimõtteks mitte sülitada, mitte vanduda ja püüda võimalikult sageli naeratada, kusjuures võisime täheldada, et nende soovitustega ka arvestati. Olümpiakülalisi teenindasid nooremapoolsed hiinlased-hiinlannad, kes hästi inglise keelt oskasid.”
Uno Valdmetsa sõnul olid Pekingi olümpiamängud esimesed, mida ta vaatamas käis.
“Kui leidub huvilisi, võib mind kustuda muljeid jagama. Samas soovitaksin aga kõigil, kel vähegi võimalik, raha koguda ja tulevikus olümpiamelust vahetult osa saama minna, sest elamused, mis spordielu maailmasündmuselt saadakse, on tõesti erakordsed,” lausus ta.
JAAN LUKAS
