Tänane Vooremaa kirjutab lausa kahest tublist tütarlapsest, kes on oma tegevusega jõudnud kaugemale kui üks maakond. Kui üks neist kirjutab juba 12-aastaselt lausa itaaliakeelseid raamatuid ja teine tutvub eluga Keenias, võime öelda, et maakonnas sirguvad tublid ja tegusad noored.
Kui noorte tegevusele pööratakse rohkem tähelepanu, võiks kuulata, mida neil öelda on. Kuivõrd võiks aidata Keenia külastamise kogemus muuta meid paremaks või panna mõtlema, ehk saaksime abivajajatele käe ulatada. Võib-olla oleme elu liiga iseenesest mõistetavalt võtnud ega taju enam kui hästi meil päriselt läheb. Aeg-ajalt aitavad karmid lood reaalsusse tagasi raputada ja panna hoopis teistmoodi mõtlema.
Seda enam tuleks meie noorte kogemustele tähelepanu pöörata, sest täiskasvanud oma tavaliste murede ja rõõmudega ei oska enam pisiasju märgata. Rääkimata sellest, et võõrkeeles raamatuid kirjutada, kui napib aega, et emakeelsetki lektüüri kättegi võtta. Ja vähe on neid vanemaid, kes jõuavad ja saavad päeva lõpus veel kinnitada, et kuulavad, mida lastel neile öelda on. Ilma et mõtleks toidukorvile või tööasjadele.
Noortelt on õppida, kui vähegi tahta. Mõned neist on oma lühikese eluea jooksul kogenud rohkem kui mõni täiskasvanu kõigi nende aastate jooksul. Ja nii mõnegi noore silmavaade on selgem, pea puhtam ja süda klaarim, osates tähelepanu pöörata väikestele asjadele ja teistele inimestele, neid lausa aidatagi. Kui täiskasvanud kõike seda vaid kuulata oskaks…
16.07.2021
blog comments powered by Disqus
