Jõgevalt võrsunud Ragnar Vaiknemets ütleb, et inimese käepigistus räägib ta tervisest

Jõgeval Arukate Akadeemia liikmetega kohtunud sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise nõunik Ragnar Vaiknemets on tuntud nii toitumisspetsialisti kui ka tervisenõustajana. Erilist põnevust pakub aga tema magistritöö.


Ragnar Vaiknemets kaitses Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervise instituudi juures hiljuti magistritöö, milles ta uuris seoseid tugeva käepigistuse ja tugeva tervise vahel.
„Kokkuvõttes moodustavad need meie elu vundamendi. Hoolimata sellest, et vaatasin vananemist seoses käe haardetugevusega, annab suurem pilt aimu meie eakate tervise üldseisundist. Teades, mis mõjutab lihasjõudlust rohkem või vähem, on võimalik puudjääkidele täpsemalt läheneda ja sekkuda,“ ütles Ragnar Vaiknemets usutluses Vooremaale.

Igapäevarutiin on vajalik

Vaiknemets märgib, et toitumistõed on väärikas eas inimesele üldiselt samad, mis iga täiskasvanu puhul, kuid teatud iseärasustega. Ta peab seejuures väga tähtsaks eakate liikumist ja omavahelist suhtlemist ehk sotsialiseerumist.
Tervislik toitumine ei pea olema keeruline ega vanuse-spetsiifiline. „Jah, eakate puhul on soovitatav toiduvalikule suuremat tähelepanu pöörata, kuid üldises mõistes on tõenduspõhised soovitused samad ka täiskasvanutele. Toidul on suur mõju meie elule nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. Sellele tuleks tähelepanu pöörata, kuid see ei tohiks võtta ülearu ressursse,“ rääkis Vaiknemets.
„Ma ei räägi midagi uut, vaid lihtsalt kinnitan ja rõhutan vanu tõdesid – hoidu ja piira pahesid, nagu alkohol ja suitsetamine, toitu mitmekesiselt ja järgi riiklikke tõenduspõhiseid soovitusi, liiguta end rohkem ja vähenda istumisaega, sotsialiseeru rohkem,“ ütles Vaiknemets.
„Paljud inimesed, kes lähevad pensionile, kogevad tervise halvenemist. Inimesel kaob ja muutub igapäevarutiin, mis mõjutab otseselt ja kaudselt nii füüsilist kui ka vaimset heaolu. Kui töö asemele ei teki muud tegevust, mille kaudu sotsialiseeruda, liikuda ja enda elu mõtestada, on kahjuks täheldatud elukvaliteedi langust,“ selgitas ta.
Seepärast on ka Ragnar Vaiknemetsa sõnul väga positiivne kooskäimise viis näiteks Jõgeval tegutsev Arukate Akadeemia.
„Ma siiralt usun, et sellised kogukondlikud regulaarsed koosviibimised on tänuväärt ettevõtmised ning panustavad otseselt kogukonna sidususse ja eakate elukvaliteedi parandamisse.“

Kodune tunne Jõgeval

Vaiknemets leidis, et Arukate Akadeemia kokkusaamisel osalenud inimeste rohkus on positiivne.
„Küsimused ja tähelepanekud olid väga asjalikud ja produktiivsed. Nagu see, et vaimse tervise parendamisel on abiks peale tervishoiuspetsialistide ka religioon.
Ragnar Vaiknemets on võrsunud Jõgevalt. Oma seoste üle selle paigaga arutles ta nii. „Eks inimene peab hulga kilomeetreid maha tallama, et mõista, mis on oluline. Noorena olin siin õnnelik, kuid kihk laia maailma pääseda oli väga suur. Olles elanud Eesti, kuid ka Euroopa suurlinnades, olen tagasi jõudnud väikelinna romantilisse keskkonda. Endalegi üllatavalt olen seda taga igatsenud. Mulle meeldib mõelda, et Jõgevalt sain realistliku vaate Eesti inimese kohta, alandlikkuse ja tänulikkuse, kuid ka teotahte. Hoolimata sellest, et ma ei ela siin juba 10 aastat, tekib seda kohta külastades endiselt kodune tunne.“
Vaiknemets vastas ka küsimusele, kuidas tekkis huvi meditsiini ja tervishoiu vastu.
„Mõjutused tulid minu emalt ja isalt, aga see polnud n-ö sunniviisiline. Ema oli hariduselt farmatseut ja kehakultuuri asjatundja, kuid suure osa oma elust töötas ta regiooni vetelpääste direktorina. Isa oli politseis uurija. Need töökohad ei toonud rikkust majja, kuid millestki polnud kunagi ka puudus. Üsna pea sain aru, et need tööd teenivad eeskätt avalikkuse ja rahva, mitte enda huve. Kui sellises keskkonnas üles kasvad, mõistad, et anda on parem kui saada.“
Sotsiaalministeeriumis töötab Ragnar Vaiknemets tervisesüsteemi arendamise osakonnas nõunikuna.
„Minu ülesanne on vastutada kiirabisüsteemi arendamise eest strateegilisel tasandil ja valmistada kogu tervishoidu ette hädaolukordadeks. Maakeeli öeldes hinnata praegust võimekust ja ressursse ning tulevikuprognoosist lähtudes mõtiskleda, kas praegune süsteem on jätkusuutlik ja optimaalne,” lausus ta.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus