Ürituse korraldajaks oli ise samuti invaspordiga tegelev Endre Varik, kes korraldab taolist võistlust juba kolmandat aastat järjest. Tema abistajateks on alati olnud projektijuht Merle Kivi ja treener Hanno Koll. Sel aastal oli ennast registreerinud 26 sportlast, kellest kõigest 4 olid naissoost. Võistlejad jaotusid vastavalt Eesti Invaspordi Liidu klassifikatsioonile rühmadesse, kelle vahel peeti eraldi arvestust. Mõõtu võeti sellistel kergejõustikualadel nagu 100 m ratastoolisõit, kettaheide, odavise, kuulitõuge ja pikamaa ratastoolisõit.
Eriliseks muutis tänavuse ürituse asjaolu, et võisteldi ratastoolidel 3000 ja 2000 meetri sõidus esimest korda Eestis staadionil. 3000 m sõidu võitja Leino Juhkam sõnas, et linnasõidul on ta taolist distantsi varem ka läbinud, kuid mitte kunagi staadioniringil. Samuti mainis Juhkam, et kuna võisteldi tavalistel ratastoolidel, mis kõlbavad tema sõnul ainult kodus ringi koperdamiseks, siis ei ole ka tulemused just kõige paremad. Spetsiaalsete võistlusratastoolide hinnad algavad 100 000 Eesti kroonist ning küünivad miljoniteni. Lisaks teadis Leino Juhkam rääkida, et ratastool, mis tehakse täpselt omaniku füüsise järgi, maksab pool miljonit Rootsi krooni. Seega, et invaspordis maailmatasemel tulemusi näidata, on vaja kõigepealt piisavalt finantsi, kuid Eestis toetatakse tavasporti oluliselt rohkem kui invasporti. Üldse pööratakse invaspordile häbiväärselt vähe tähelepanu. Vaatamata sellele, et üritus oli mõeldud liikumispuudega inimestele, ei toimunud reeglite osas mingeid järeleandmisi ning konkurents ja võitlusjanu oli iga võistleja silmist selgelt näha. Tekkis ka loomulikult mõningaid väiksemaid vaidlusi reeglistiku koha pealt, kuid peakohtunik Hanno Koll oli oma ülesannete kõrgusel ja suutis kõik probleemid käigupealt lahendada. Peakorraldaja Endre Varik tänas kõiki sportlasi, kes kohale tulid, ja lubas kindlasti Jõgeva Kergejõustiku Cupi traditsiooni jätkata.
EILI KOITLA
