Jõgeva kultuurikeskuses üleeile peetud emakeelekonverentsil tõdeti, et emakeel on meile suhtlemisvahend ja identiteedi alus, ent see võib olla ka huvitav uurimisobjekt, sest keeles peegelduvad, ilma et me seda esmapilgul märkaksime, meie argiteadmised ja maailmapilt.
Nagu konverentsi peakorraldaja, Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru, märkis, oli emakeelele pühendatud konverentsi korraldamiseks mitu põhjust. Olulisemad neist see, et 20 aastat tagasi, 14. märtsil 1999, tähistati emakeelepäeva esimest korda riikliku tähtpäevana, ning see, et tänavu möödub sada aastat eesti keele seadustamisest riigikeelena. Eesti keele kui riigikeele juubelist on ajendatud ka tänavu kogu Eestis tähistatav eesti keele aasta.
Jõgeva emakeelekonverentsil sai kuulata kolme eriilmelist ettekannet.
Eesti Keele Instituudi vanemteadur-vanemleksikograaf Ene Vainik käsitles tundeid väljendavat sõnavara eesti keeles. Ta on seda teemat pikalt uurinud, kirjutanud sel teemal doktoritöö ja üllitanud ka raamatu „Eesti tunded“, mis sisaldab üheksateistkümne tundeid väljendava sõna (näiteks „armastus“, „viha“, „kadedus“, „igatsus“ jne) portreesid: lugeja saab iga sõna kohta teada, millised on sellega seotud argiteadmised, millise sõnapere see moodustab, millised on selle eri tähendused jne.
Inimene eesti moodi
„Kui tavaliselt pühendatakse keeleteemalised uurimistööd õigekeelsusele ja keelenormidele, siis mind huvitas rohkem teine aspekt: sõnade taustal toimivad alateadvuslikud mustrid, arusaamad ja väärtushinnangud, mida me tavaliselt ei teadvusta,“ sõnas Ene Vainik ja lisas, et tunnetega seotud sõnu uurides saame me teada, mida tähendab olla inimene eesti moodi.
Doktorikraadiga keeleteadlase kõrval astus konverentsil üles keelehuviline gümnasist – Jõgevamaa gümnaasiumi teise aasta õpilane Kadi Värnik, kes on õpetaja Ülle Lääne juhendamisel uurinud suundumusi esmavälteliste pere-tüüpi sõnade käänamises. Teema võttis ta vaatluse alla, ajendatuna meedias tõstatatud probleemist. Nimelt on viimasel ajal hakatud pere-tüüpi sõnu üha enam käänama nii, nagu pesa-tüüpi sõnu. See tähendab, et osastavas käändes jäetakse sõna lõpust ära t-täht. Kadi Värnik otsis sellele väitele tõestust küsitluse abil: ta valis välja 23 pere-tüüpi ja 5 pesa-tüüpi sõna ning palus koolikaaslastel need osastavat käänet nõudvasse lausesse asetada.
„Sõnu teoreetiliselt käänata lastes oleks tulemus ilmselt teine olnud, kui sõnu lauses praktiliselt kasutades,“ ütles Kadi Värnik ja lisas, et noored eksisid rohkem selliste sõnade käänamisel, mida nad vähem kasutavad, kusjuures selline nihe on toimunud just viimasel ajal. Praeguste gümnasistide vanemate jaoks pole samade sõnade käänamine eriline probleem.
Kadi Värnik rõõmustas saali mitte ainult ettekande sisukuse, vaid ka särava esitusega: talle kui Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja näitlejale polnud publiku ees seismine uudisasi. Tubli õpilasteadur arvas, et tärganud huvi keeleteaduse vastu võib mõjutada ka tema tulevikuvalikuid.
Kolmandas konverentsiettekandes said kuulajad, kelleks olid enamasti Jõgevamaa gümnaasiumi õpilased ja Jõgeva Arukate Akadeemia liikmed, kirjaniku, kirjandusteadlase ja muusiku Lauri Sommeri vahendusel tuttavaks Võrumaalt võrsunud kirjaniku Juhan Jaigiga, kelle sünnist möödus tänavu jaanuaris 120 aastat.
„Pidin küll rääkima Uku Masingust, aga kuna mu Masingu-teemaline ettekanne on kirjalikul kujul internetist leitav, tundus mulle selle mahalugemine igavavõitu,“ ütles Lauri Sommer.
Ta elab üsna Jaigi sünnipaiga, Sänna mõisa lähedal ning püüab edasi viia sedasama lõunaeesti kultuuri, mille kandjaks oli kunagi ka Jaik. Sestap pole ime, et Sommer on Jaigi elu ja loomingut juba kümmekond aastat uurinud. Kirjaniku elulugu meenutab Sommeri sõnul seiklusromaani: sinna mahuvad peale kirjandusliku tegevuse tsaarivõimude poolt asumisele saatmine, Vabadussõjas võitlemine ja haavata saamine, töötamine lehetoimetustes ja emigreerumine Rootsi. Kuni 1980. aastani oligi Jaigi kui pagulasautori looming Eestis praktiliselt kättesaamatu, siis aga ilmus kirjastuselt Eesti Raamat tema jutukogumik „Kaarnakivi“. Kellel saalis istujatest huvi Jaigi vastu enne polnud, sellel see kohapeal tekkis, sest Sommer oskas temast ning tema „maavillases ja taretaguses“ stiilis loomingust väga köitvalt rääkida.
Meie salakeel
Kirjanikke elab Jõgeva kandiski. Jõgeva linnaraamatukogus töötav Tea Lall on avaldanud juba kaks romaani ning perioodikas ka jutte ja novelle. Konverentsil luges ta ette mõned vahvad lastele kirjutatud sõnamängulised lood. Konverents algas ja lõppes aga Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja luuleetendustega. Lianne Saage-Vahuri juhendatava kooliteatri 8.–9. klassi trupp esitas Kersti Merilaasi tekstidel põhineva lavastuse „Õunapuu“ ja esimese klassi trupp Kalju Kanguri tekstidel põhineva lavastuse „Sisinad-susinad-sosinad“.
Eesti keele aasta emakeelepäeval tundus paslik keeleteadlaselt Ene Vainikult küsida, milline on tema meelest eesti keele olukord: on see ohus või mitte.
„Kõrghariduse üha ingliskeelsemaks muutumises näen tõesti ohtu, kusjuures me anname selles osas ise oma positsioonid käest. Teatud probleemi võib näha ka teatud gruppides ja subkultuurides, näiteks IT-inimeste seltskonnas, kus eestikeelsete terminite arendus ei jõua inglise keelest laenamisele järele. Enne on laen juba koduneda jõudnud, kui eestikeelset terminit leiutama hakatakse. Aga kodukeelena eesti keel ohus pole ning siin, Jõgeval, kus noored väärttekstidel põhinevaid luulelavastusi loovad ja raamatukogutöötaja sõnamängulisi jutukesi kirjutab, tundub eesti keele tulevik suisa lootusrikas,“ ütles Ene Vainik ja lisas, et eestlastel on emakeelega emotsionaalsem suhe, kui suurrahvastel. Meil on globaliseeruvas maailmas justkui oma salakeel, mille keskkonda teistel pääsu pole.
Emakeelekonverentsi korraldasid Jõgeva vallavalitsus, Betti Alveri muuseum, Jõgeva Arukate Akadeemia ja kultuurikeskus. Konverentsi idee käis välja Arukate Akadeemia eestvedaja Mai Treial.
RIINA MÄGI
