Nisu on üks kolmest suurimast kultuurist, mida inimkond oma toiduvaruna intensiivselt kasutab, kuid ka siin on tekkinud seoses maailma muutmisega tõsiseid probleeme, mida rahvusvahelise koostööna laiemalt uurida.
Eesti teadlased on nisu kasvatuse uurimisel võrdselt head kõigi teiste oma ala teadlaste hulgas, sõltumata meie maa väiksusest ja teadusesse suunatavate rahade nappusest.
Juulikuu lõpus toimus Kanadas sealse suurima nisukasvatusprovintsi Saskachewani pealinnas Saskatoonis esimene rahvusvaheline nisu kongress, kus osales ka kolm meie teadlast Eesti Taimekasvatuse Instituudist: Reine Koppel, kes on talinisu ja Anne Ingver suvinisu aretaja ning Marina Tikhonova.
Nüüdsest ühine kongress
Teadlased vahendasid, et osalejaid oli sellel unikaalsel sündmusel 50 riigist kokku ligi 900. „Selle kongressiga alustati maailma nisukogukonna ühist teekonda, mis enne tänast päeva koondas iga nelja aasta tagant teadlased rahvusvahelisele nisu konverentsile või rahvusvahelisele nisu geneetika sümpoosiumile,” selgitas Reine Koppel. „Nüüdsest on neil kokkusaamise kohaks üks ühine rahvusvaheline nisu kongress.”
Kongressi peakorraldaja oli Saskatooni ülikooli põllumajanduse ja bioressursside kolledž, eesotsas põllumajandusteaduste osakonna professori Curtis Pozniakiga. Viimane tegeleb nisu ja durumi aretusega. Teiste prominentsete isikute seas avas kongressi Ameerika põlisrahvaste esindaja, kes soovis head tervist kõigile kongressil osalejatele ja nende peredele. Ta õnnistas kõiki maailma rahvaid, soovis head ilma ja head saagi kvaliteeti selleks koristushooajaks, meenutasid kohalkäinud. Kongressi ettekanded olid jagatud kuude erinevasse teemaplokki. Käsitleti nisu mitmekesisust, evolutsiooni ja geneetilisi ressursse. Nisu ja nisu sugulasliikide genoomikat, nisu aretust, füsioloogiat ja sellega seotud tehnoloogiaid. Samuti räägiti, kuidas nisu tootmine on seotud keskkonna, säästlikkuse ja kasvatustehnoloogiatega ning kuidas nisu saagikus ja vastupidavus peab vastu biootilistele ja abiootilistele stressidele. Viimasena kõneldi nisu kasutamisest, ohutusest ja tervise aspektidest.
Eesti teadlased esinesid kongressil kahe stendiettekandega. Marina Tikhonova teemaks oli talinisu küpsetusomadustega seotud geneetiliste markerite uurimine ning Anne Ingveri ja Reine Koppeli ettekanne käsitles liblikõieliste heintaimede kasutamist külvikorras suvi- ja talinisu eelviljana. Seda, kuidas vähendada nisukasvatuses mineraalse lämmastikväetise koguseid ja suurendada bioloogiliselt seotud lämmastiku kasutamist, käsitleti kongressil ühe teemana.
Maad juurde ei teki
Maailma parimad nisu spetsialistid pidasid oluliseks kliimamuutusega seonduvat. „Eriti olulised on haigus- ja põuakindlus,” rõhutasid Koppel ja Ingver. „Peamised haigused suurtes nisukasvatuspiirkondades on roostehaigused ning üha enam on hakanud levima nisu pähikut kahjustavad fusarioosid. Väga oluline oli nisu saagitaseme suurendamise võimalused, et toita üha kasvavat maailma rahvastikku. Mõnedes riikides ja teatud tingimustes on hoopis olulisem olemasoleva saagitaseme säilitamine. Näiteks ebastabiilsemate ilmastikutingimuste, eriti suureneva põua tõttu võib saagitase olla väga ebastabiilne ja isegi langeda.”
Ainuke ressurss, mida meile juurde ei tule, on maa, kus toitu kasvatada, tõdevad nisuteadlased üle maailma.
Seepärast peavad sordiaretajad koos taimefüsioloogide, geneetikute ja teiste teadlastega leidma võimalusi, kuidas parandada uute nisusortide vee ja toiteainete omastamist ning lahendusi, kuidas taim omastatud toiteained maksimaalselt saagi ja selle kvaliteedi moodustamiseks ära kasutaks.
Seoses põuastes tingimustes nisu kasvatamisega pööratakse väga suurt tähelepanu nisu juurestiku uurimisele. Sügavam ja enamarenenud juurestik suudab ebasoodsates tingimustes taime paremini vee ja toitainetega varustada.
Teadlased teevad palju rahvusvahelist koostööd erinevate probleemide lahendamiseks. Märgiti ära, et nisu on kultuur, mille uurimisel tehakse maailmas kõige rohkem koostööd võrreldes teiste põllumajanduskultuuridega. Järgmine kongress toimub nelja aasta pärast Hiinas.
INDREK SARAPUU
