Feodor Grodinski oli edasipüüdlik ja ettevõtlik mees. Veel üsna küpses eas astus ta Tartu Riikliku Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kaugõppeüliõpilaseks ja lõpetas kõrgkooli 52-aastasena 1971. Eestikeelse ja –meelse mehena oli eesti keel üks tema huvialadest.
Pärnu lehe toimetuses mäletatakse tema eesti keele huvi ja ta oli oma TRÜ haridusega keeles ka tõesti tugev. Üks väheseid võimalusi eriti noortel Grodinski ees plusspunkte teenida oli teda mõnes keelealases vaidluses, millesse ta meelsasti laskus, võita.
Vana ehk Grodi, nagu alluvad Grodinskit kutsusid, oli lehte tehes hingega asja juures. Tihti jäi ta hiliseks õhtuks toimetusse lugusid lugema ja oli oma kabinetis suure kohvitassi taga ruudulises flanellsärgis ning väljaveninud põlvedega dressipükstes. Lehte tehti alguses kolm korda nädalas neli külge, hiljem tõusis ilmumissagedus viiele päevale ja külgigi tuli juurde, ometi jõudis toimetaja kõik lood üksipulgi läbi lugeda ja kas kirjutajale tagasi anda või lubavad pookstaavid nurgale sirgeldada.
Koostas albumid Pärnust
Alles ligi paarkümmend aastat pärast sõda – 1962 – ilmus Pärnu kohta Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel esimene fotoalbum „Pärnu” (6.), mille koostas Pärnu Kommunisti toimetaja F. Grodinski, kes oli appi palunud ajakirjanikud A. Kiili ja A. Korbi, linnaarhitekt J. Linnakivi, muuseumi direktori E. Tilga ja arst L. Verniku.
Albumit trükiti 18 000. Linna on pildistanud tallinlased, pärnakatest pääsesid löögile ainult H. Kranhals ja H. Rannau. Lisavihikus on tekst vene, saksa ja inglise keeles.
Järgmise albumi „Pärnu” (7.) kirjastas Eesti Raamat ja see ilmus 1969. aastal. Koostaja ja teksti autor on taas Grodinski. Seekord on peamine kaameramees olnud toimetuse fotograaf Rannau ja mõne pildi on teinud Aksel Randmer. Seda albumit trükiti 20 000 eksemplari. Ümbrispaberil on vene-, inglis-, saksa- ja soomekeelne resümee. Nii nendes kui mõnes järgnevas albumis leidub fotosid, mida tänapäeval on võimatu korrata, sest rida veneaegseid hooneid on lammutatud ja vabrikudki on töötamise lõpetanud.
Üle ega ümber ei saa Feodor Grodinski suurest armastusest muusika vastu. Nagu juba mainitud, oli tal või tema kaasalöömisel Pärnus sõja eel orkester, midagi muusikategemise kohta laskurkorpuses vihjas Grodinski ka sõjaajast, aga kõik tema alluvad Pärnu Kommunistist mäletavad tema klaverimänge.
Üks toonastest ajakirjanikest on pannud kirja järgmist.
„Toimetaja Feodor Grodinskil ei olnud autot, ta ei tahtnudki. Sõitis tööle ja töölt jalgrattaga, tegi varahommikuti tiiru ümber linna, vestles inimestega, sai äsja juhtunust teada ja pakkus kirjutamiseks teemasid. Üht temaga seoses on võimatu unustada. Need on hommikud, kui astusin Ringi tänava maja trepist üles ja kuulsin klaverimängu. Boss mängis tööle tulijaile klaverit! Ta mängis hästi. Naljahambad julgesid öelda: „Täna tantsime jälle ülemuse pilli järgi!” Feodor naeris. Muide, Grodinski tegeles heliloomingugagi, kirjutas mitu laulu. Kuna töötasin kultuuriajakirjanikuna, kordas ta igal võimalusel: „Kultuur on kõige tähtsam, see teeb inimesest inimese!””
Ja teine kaasteeline meenutab: „Toimetuse koosolekusaalis, just toimetaja Feodor Grodinski (hiljem Ernst Helemäe) kabineti ukse taga seisis klaver. Helemäel see anne puudus ega tea, kuhu klaver siis sai, aga Grodinski oli musikaalne ja mängis tihti oma rahvale mõne loo.“
Kultuuriajakirjanik Aimi Paalandi meenutab: „Klaverimäng Grodile muidugi väga meeldis, aga tundus, et see oli talle ka nagu mingi vahend. Igatahes istus ta väga sageli just õigel ajal klaveri taha – kui oli toimetuses mingi probleem ehk lihtsalt tal või rahval tühi moment. Maandas, mobiliseeris, tõstis tuju. Ja hästi mängis!“
Grodinski on aga ka muusikat loonud ja pärast sõdagi ansamblitega esinenud. Laulja, laulu- ja kooliõpetaja Evi Kõrre: „Tollal polnud moes ansamblile nime panna, oldi kultuurimaja trio. Lauldi eesti klassikat ja vennasrahvaste laule. Rõhuga esimesel. Ansambliga on koos musitseerinud ja neile laule kirjutanud klaverisaatja Liia Saar, Pärnu Kommunisti peatoimetaja Feodor Grodinski, Vene gümnaasiumi õpetaja Apollon Verigin, vene päritolu Anna Sivitskaja, helilooja, organist ja koorijuht Peeter Laja, heliloojad Heinrich Meri, Vello Lipand ja Leo Normet. Peaaegu lõpuni juhendas meid Klaudia Taev. Viimastel aastal töötas trioga koorijuht Herbert Pulk.“
Moosiriiuliga Tartusse
Grodinski loomuomadustest võib märkida (vähemalt välist) tasakaalu ja huumorimeelt. Ka igas olukorras aupaistet väärivat eneseväärikuse säilitamist ja eneseirooniat. Selle tõestuseks üks meediast läbi käinud lugu. Ette vabandust, ehk pole see kõige meeldivam, aga võtkem seda kui autasu, mitte kui plekki vanahärra mälestusel.
Grodinski võttis vanas eas töö kõrval ette Tartu ülikooli eesti keele teaduskonna, kaugõppes muidugi. Ükskord otsustas ta toimetuse autoga (siis oli juba Moskvitš) sessile logistamise asemel (või oli Tartu Edasis mingi nõupidamine?) kasutada lennuliini Kingissepa (praegune Kuressaare) – Pärnu – Viljandi – Tartu. Lendas muidugi An-2, rahvakeeli „metsavaht” ehk „moosiriiul”. Kaheksa kohta, ja loobib, eriti tuulise-pilvise ilmaga mis hirmus.
Väljalend Pärnust viibis, Grodil läks kõht tühjaks ja ta võttis lennuvälja sööklas prae. Muud ei olnud kui pekikaste, selle sõigi. Paraku selgus õhku tõustes, et bussisõitu kehvasti kannataval toimetajal ka õhusõit südame pahaks kipub ajama.
Grodinski pani oma kummimantli igaks juhuks sülle kausiks ja jäi ootama. Jõudis ära oodata, sai kergem, mantel keerati kokku ja ülevalt nutsu.
Aga ega An-2 reaktiiv ole, lennusõit mööda munakive kestis veel ja Grodinskil hakkas enne maandumist uuesti halb. Ning kui rattad maas ja uks lahti tehti, astus ta kähku värske õhu kätte. Mis aga paha, uksest maani oma kaks meetrit!
Vabas langemises keeras kaugüliõpilane selja ette, lasi kummimantli lahti ja maandus. Mataki selja peale. Kõigepealt ise, siis sadas pekki ja lõpuks lippadi-loppadi mantel. Lendur vaatas ja pidas hinge kinni, et kas reisija jäi ikka hinge. Aga siis kostis maast mehelt, kes seegi kord enesevalitsust ei kaotanud:
„Kuradi värk, langevari ei läinud lahti!” Tehke järele või makske välja, arvasid pealt näinud.
Lisaks sellele, et Grodinskil ei olnud autot ja ta armastas jalgrattaga tööle sõita (kodunt toimetusse polnud ju kilomeetritki), võttis toimetaja rõõmsal meelel osa (seljas ikka sama sviiter, mis tööpäeval toimetuses, on näha Aksel Randmeri fotol) ülelinnalisest suusamatkast mööda Pärnu jõge ja armastas Pärnu rannas ujumas käia.
Viimased aastad Iisraelis
Pärnu teatri kauaaegne direktor ja rahvatantsujuhi Naima Ebroki abikaasa Arnold Ebrok meenutab: „Naima ja Pärnu Kommunisti peatoimetaja Feodor Grodinski olid esimesed, kes kevadel Pärnu rannas merre läksid ja viimased, kes oktoobriski ujumas käisid.“
Ja siis jõudis kätte 1977. aasta. Feodor Grodinskil oli naine Raja, pojad Jossif ja Eliyahu ning tütar Maia. Käis NSV Liidu juutide massiline väljarändamine Iisraeli ja üks minejaist oli ka Feodor Grodinski poeg. Mida talle mõistagi süüks ning pahaks pandi ja nii sunniti ta vaatamata Eesti Laskurkorpuses sõdimisele ning väga pikale ideoloogiliselt õigesuunalisele teenistusele lehe peatoimetaja ametist lahkuma.
Teenekas lehemees, kel pensioniaeg veel käes polnud, maandus mitmeks aastaks Pärnu Kalakombinaadi kaadrite osakonna kontoritöötajaks, seejärel töötas veel mõnda aega Pärnu KEKi kontoris. Kuidas end põlu all ja pagendatuna tundis, rääkis ilmselt väga vähestele.
Aga vanad armud ei roosteta, nii avaldas 1979. aasta 2. oktoobri Pärnu Kommunist Feodor Grodinski pikema analüüsiva kirjutise „Pärnu tänavanimed ja õigekeelsus“.
Põetanud ja matnud vähki põdenud abikaasa Raja, tõdes Feodor Grodinski õige pea, et kõik lapsed on Eestist Iisraeli kolinud ja tema siin üksi. Ta rääkis mõnele lähedasemale tuttavale, et ei taha Eestist, mida ta väga armastas, lahkuda, ent ometi läks 1980ndate alguses (?) Iisraeli lastele järele.
Pärnu ajalehe pikaajalisim peatoimetaja ja Jõgeva lehe kunagine toimetaja, eestlasem kui nii mõnigi eestlane Feodor Grodinski suri 1997. aasta 15. mail 78-aastasena Iisraelis Jerusalemas.
ENN HALLIK
