Viljandis tänavu üheksandat korda korraldatud kultuurifestivalil astusid jõgevlased seekord üles kolmandat aastat järjest. Suurematest keskustest pärit ja pikemaajaliste esinemiskogemustega truppide kõrval on Jõgeva väike näiteseltskond ennast juba suutnud sedavõrd meeldejäävaks muuta, et festivalil teatakse nende etteasteid juba oodata.
Päikest, valgust ja rõõmu
Sooja ja siirast esinemiskava nagu ka eelnevatel aastatel eeldasid seekordselgi festivalil Jõgeva haigla päevakeskuselt ilmselt nii publik kui ka ?ürii. Nõnda see ka välja kujunes. Nii Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koja egiidi all ette kantud muinasjutuline “Üllatus” kui ka osaliste eneste lapsepõlveainetel koostatud kava “Mälestusi lapsepõlvest”, mida päevakeskuse sildi all mängiti. Osatäitjad olid mõlemas tükis enamjaolt ühed ja samad ning juhendajagi mõlemal üks. Laile Sukk on nimelt kokku pannud ja selgeks õpetanud nii tänavused kui ka kõik varasemadki kavad.
Et näitetrupi liikmete põhituumik on koos mänginud algusest peale, on nüüdseks juba esinemiskogemusi nii festivalidelt kui ka muudel puhkudel etteastumistelt üksjagu, nii et võidakse ennast juba algusega võrreldes märksa kindlamini ja julgemalt tunda. See ei tähenda muidugi, et asjaosalised võiksid endale hinnaalandust teha, sest ?ürii, kes enamikus koosneb Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõududest, kompetentsuses pole põhjust kahelda. Seepärast hakati proovidega juba õige aegsasti pihta ning festivali eel tuldi kokku koguni kahel korral nädalas. Kõik osatäitjad püüdsid igatahes festivalipäeval endast parima anda ja see läks ka õnneks. Järjekordselt tuldi tagasi tänukirjaga ning nagu hindajad hiljem ütlesid, oli Jõgeva rahvas oma kavaga suutnud lavale tuua päikest, valgust ja rõõmu ? just seda, mida tänapäeva elus napib.
Oma juhendaja nägu
Et näitetrupi liikmed nii toredad, tublid ja hakkajad on, selles on oluline osa juhendajal Laile Sukal. Tema on enda ümber koondanud grupi inimesi, kellega on tekkinud vastastikune usaldus ning mõistmine. Laile teab juba ka päris hästi, kellele mingi osa võiks sobida. Trupi julgustuseks mängib ta ka ise kaasa. Kõik esinemiskavad on samuti olnud juhendaja enda koostatud. Niisiis polegi imestada, et näiteseltskond üsna palju oma juhendaja nägu on.
Viimatine kava “Mälestusi lapsepõlvest” ongi tegelikult iga esineja enda lapsepõlvelugu. Esinemisvalmis seadis need juhendaja Laile, püüdes võimalikult täpselt tabada igaühe lugu ja iseloomu. “Et ma neid nii hästi tunnen, siis tean, mida just kellegi jaoks kirjutada,” selgitas Laile. Igatahes vastuväiteid ei tekkinud proove tegema asudes ühelgi ja tundus, et juhendaja oli igaühele just selle oma ja õige osa paika pannud. Nii saigi kokku helge ja südamlik kava lapsepõlvelugudest, mille vahele põimiti laule ja muusikat. Selle kavaga plaanitsetakse edaspidi mõnda kirikusse esinema minema, kuhu see eeldatavasti ka hästi sobima peaks.
Kostüümid otsiti esinemiskavade jaoks kodudest, mõned õmmeldi ise või laenati kultuurikeskusest. Et sedakorda sai esinemisküpseks kaks lühemat kava, siis edaspidi tahetakse hakata õppima ühte ja natuke suuremat. Kahe õppimine killustab liialt esinejaid ja juhendajat. Huvialase tegevuse puuduse üle aga viimane kurta ei saa, sest lisaks kõigele teeb ta praegu ise kaasa ka Palamuse etenduses “Tagahoovis”.
VAIKE KÄOSAAR
