Jõgeva alevi eraldumine vallast

Järg 7. septembril ilmunud osale 

 

 

<metricconverter w_st=”on” productid=”1919. a”>1919. a detsembri sündmustest on teada, et käimas oli kitsarööpmelise metsaveoraudtee ehitamine Jõgevalt Puurmani metsadesse ning ehitamas oli umbes 100 punaväelasest sõjavangi. Miskipärast hoidis kõrtsipidaja J. Karusson vangide kraami tuletõrjeühingu lukustatud kuuris ja tuletõrjujad kaebasid, et ei saa tihti oma asju vajaduse korral kätte. Ilmselt oli sõjavangide majutamine Karussoni korraldada. Jääb mulje, et sõjavange töötas ka alevis eraisikute juures, taludes aga kindlasti. 1920. a augustis tuli korraldus sõjavangid kiires korras Pääsküla laagrisse tagasi viia.

Alevivalitsuse kassa oli alalõpmata tühi, sest omavalitsuste maksukorraldussüsteem oli alles välja kujunemas ning polnud kindlat korda, kuidas tulusid kindlaks määrata ja makse sisse nõuda. Kui 1. novembril 1919 maksti esimest korda toetusi puudustkannatavaile elanikele, saadi vajalik raha soola müügist. Ilmselt oli sool pärit alevi toitluskomitee vanadest varudest. Ka alevivanem V. Sik sai oma 1919. a oktoobri, novembri ja detsembrini ning 1920. a jaanuari ja veebruari palga korraga kätte alles 18. märtsil 1920. Veel on V. Sik kirjutanud 1920. a märtsis ühe kviitungi  pöördele, et ta on kätte saanud „alevivalitsusele laenule antud raha“. Ühel juhul oli see summa 163 marka 40 penni, teisel juhul 136 marka 49 penni. Sama aasta 20. juulil sai alevisekretär Valter Thalberg alevi kassapidajalt Abraham Laanilt 96 marka ja 75 penni. See kompenseeris summa, mille sekretär oli pidanud vahepeal omast taskust alevivalitsuse kirjade saatmiseks kulutama.

Üheks heaks tuluallikaks kujunes alevile riigiviina ja –piirituse müük. 1920. aasta kümne kuuga müüdi alevi trahterist näiteks välja 15 pange ja apteegist 14 pange (võrdluseks: Laiuse ja Palamuse apteegist vastavalt 11 ja 20,3 pange). Riigiviina ja -piirituse müügist sai peale omavalitsuse korralikku tulu ka müügiõiguse kasutaja, st trahteripidaja või apteeker.

Alevit kimbutas maapuudus

1922. aastast pärinevail andmeil hinnati alevi pindalaks 61 hektarit, millest ainult 34,4 ha oli alevi oma maa ja ülejäänu majaomanike poolt mõisalt renditud maa. Alevit hakkaski kohe kimbutama maapuudus. Kui siseminister 13. oktoobril 1919 Jõgeva alevi vallast lahutamise kinnitas, jäid alevi piirid ometi seaduslikult kinnitamata. Põllutööministeeriumi planeerimise komisjon, kuhu esmalt murega mindi, leidis, et  „Jõgeva alevile maad juurde mõõta on raske, peaaegu võimatu, sest ta talude maadega piiratud on. Alevist umbes Ÿ versta kaugusel algavad Jõgeva mõisa maad. Alevivalitsus ja teedeministeerium esinesid nõudmisega, et sellest mõisa maast, mis kahelpool raudteed asub, hobusepostijaamale ja alevile maad antaks. Et aga Jõgeva mõis terves suuruses sordiparanduse seltsile on lubatud, siis peaks sealt maasaamiseks nimetatud seltsiga kokku leppima.“ Komisjon otsustas jätta kokkuleppe saavutamise kohapealsete osapoolte ülesandeks, võttes endale vaid kohustuse läbirääkimiste tulemus kinnitada.

Probleemiks oli ka see, et Jõgeva vallavalitsus ei lubanud alevi koosseisu arvata maid, mille aleviga piirnevad talud olid nõus müüma või olid juba müünudki ehitusplatsideks potentsiaalsetele alevi elanikele. Selle tulemuseks oli, et 7. oktoobril 1922 siseminister küll kinnitas alevi piirid, aga jättis alevi alast välja Arro 41, Totsase 62, Elia 60, Sepa 61, Otsa 27 ja Jaani-Andrese 28 talude maaosad, kus juba asusid alevi koosseisu saada soovivate inimeste majad. Samas olid need maad juba lõplikult seotud äritegevuse, mitte enam põllumajandusega. Alevivolikogu protestis otsuse põhjusel, et „Jõgeva valla nõukogu omal koosolekul 22. nov. 1918. a. ise on palunud alevit vallast lahutada ja on otsustanud alevi piirkonda määrata kõik alevi nummerdatud majad, missugusel kujul ka alev maakonna nõukogu ettepanekul siseministri määrusega 13. okt. 1919 kinnitati. Sellajal võttis Jõgeva valla nõukogu alevi lahutamise küsimuse üles põhjusel, et alevi elanikka normiviljaga varustada ei tuleks, mispärast alevi elanikud enam mingil tingimusel valla alla jääda ei taha, kust nad omalajal vastu tahtmist välja heideti.“ Edasise kohtuskäimise tulemusena tühistas Riigikohus siseministri eelmainitud 1922. a otsuse.

Valiti alaline alevinõukogu

Alalise Jõgeva alevinõukogu valimised määras siseminister 14. detsembrile 1919. Valimiskomisjoni esimeheks kinnitas maavalitsus Villem Siku ja valitava alevinõukogu liikmete arvuks 20. Valimisele läks 4 nimekirja: raudteetöötajate, alevitööliste, Tööerakonna kandidaatide ja majaperemeeste oma. Avalikku kihutustööd ei toimunud, omavahelisi silmast silma kokkuleppeid sõlmiti aga küll. Hääli saadi vastavalt 29, 109, 53 ja 93. Valituiks osutusid:

1)       Hermann Dreybladt, jaoskonna-arst;

2)       Aleksander Holdt, praaker;

3)       Jakob Holdt, riigi piirituse ja viin monopolipoe müüja;

4)       August Jõgar, pudu- ja raamatupoe omanik;

5)       Artur Kangur, jaamaülem;

6)       Jaan Karusson (Karusoo),  pagar;

7)       Johan Kabel, kaupmees;

8)       Johannes Karheiding, kooliõpetaja;

9)       Abraham Laan, ärisell;

10)   Mart (Martin) Lall, fotograaf, tuletõrjetegelane ja orkestrijuht;

11)   Jaan Luha, endine Jõgeva vallavalitsuse kirjutaja;

12)   Mihkel Lõuend, raudteelane;

13)   Jaan Madisson (Madissoo), pagar;

14)   August Meos, Tallinna tselluloosi- ja puupapivabriku metsapraaker;

15)   Tõnis Mürk, Leihbergi äri vanemsell;

16)   Ernst Seeberg, proviisor;

17)   Villem Sik, pensionil kooliõpetaja, seltskonnategelane, 1919. a ajutine alevivanem;

18)   Mart Tomson, kellasepp;

19)   Hindrik Tooming, kooliõpetaja;

20)   August Vindi, vilja-, lina ja linaseemne ostja-müüja.

Alevinõukogu juhatajaks valiti 17. detsembril dr H. Dreybladt ja abiks Artur Kangur, alevivalitsuse esimeheks sai Villem Sik ning tema abideks August Jõgar ja kaupmees Reinhold Joost (Jõgevalt lahkunud E. Seebergi asemel). Uueks alevisekretäriks sai Valter Thalberg palgaga 750 marka. Legendaarne alevi ja linnavalitsuse sekretär Osvald Paju valiti ametisse 23. aprillil 1921, enne teda jõudis seda tööd teha ajutiselt teistkordselt ka Gustav Thalberg.

ÜLO PÄRN