Ehkki Jõgeva linnaraamatukogu ja Betti Alveri fondi korraldatud konkursil on juba pikk traditsioon, oli tänavu esimest korda võimalus selle pidulikuks lõpetamiseks koguneda Betti Alveri muuseumi. Nagu ka varasematel aastatel, oli omaloomingukonkurss ühtasi sissejuhatuseks järjekordsetele Jõgeva linna päevade sündmustele. Hea on teada, et kirjutajate hoog pole raugenud ja juhendajad ei väsi. Seekord oli õpilastest osalejaid alates viiendast klassist kuni gümnaasiumi lõpuni, täiskasvanute arvestuses oli tänavu aga vaid neli osavõtjat.
Tulevik annab lootust
Selleaastasel konkursil mõjus kõige värskemalt ja säravamalt just õpilaste noorim grupp V ? IX klassini. Oli nii vaimukaid leide, huumorit kui ka filosoofiasse kalduvaid arutlusi. Kümnest autorist seitse olid poisid. Mõned kirjutajatest olid sidunud oma lood otseselt Betti Alveriga, aga lugeda sai ka lihtsalt huvitavaid luule- ja proosavormis tähelepanekuid ja fantaasialende. Esile tõsteti Alex Dengot Jõgeva Ühisgümnaasiumi VI klassist, Kervin Kulli Jõgeva Gümnaasiumi VIII klassist ning Diana Randviiru ja Siim Tappelit, mõlemad Jõgeva Ühisgümnaasiumi VII klassist. Eriti jäi meelde Alex Dengo kirjutatud lugu ?Minu esimene jalgratas?, milles oli mõnusalt tuntav paralleel Betti Alveri luuletusega ?Tulipunane vihmavari?.
Õpilaste vanema astme üheksa autorit õpivad mõlemas Jõgeva gümnaasiumis ja Jõgeva Täiskasvanute Keskkoolis. Sisukamateks pidas ?ürii Jõgeva Gümnaasiumi XI klassi õpilaste Merli Kirsimäe ja Aveli Pärna tööd ning Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli abituriendi Tähe Rootsmäe pikemat kirjutist ?Betti Alveri jälgedes?. Viimati nimetatu eristus kõikidest nii oma vormi kui ka huvitava lahenduse poolest. See sisaldas ühtlasi autori isa kaudu otseseid kokkupuuteid kõrges vanuses Betti Alveri endaga. Betti Alveri Muuseumi juhataja Toomas Muru avaldas ?ürii esimehena lootust, et Tähe Rootsmäe lugu on võimalus edaspidi ka laval ette kanda.
Täiskasvanute grupis märgiti ära Tiina Sääliku ja Õnne Tuulde luuletused. Katkendeid nii nende kui ka nooremate autorite kirjapandust luges ette Jaana Koppel.
Vähesega öelda paljut
Kuigi omaloomingukonkurss on juba aastaid kandnud nimetust ?Betti Alveri jälgedes?, on selle piirid tegelikult ammendamatud, nagu mõttelennu puhul ikka. Õnneks on iga konkurss millegi poolest eelnevatest erinev. See lubab loota, et Betti Alveri jäljed püsivad värsketena siinmail ka edaspidi. Nagu leidis Toomas Muru, on jälgedes käimisel kaks võimalust ? matkida või anda loomingulisele vabadusele tiivad. ?Betti Alveri jäljendamine on iseenesest väga positiivne. Seda nii eetilises kui ka esteetilises mõttes. Oli ta ju enese suhtes väga nõudlik,? leidis Toomas Muru ning lisas, et kõrgemaks kirjutamise tasemeks ja küpsemaks loominguks võiks pidada sellist jälgedes käimist, kui kirjutajale on andnud ainet oma loominguks mingi kirjaniku vihje, motiiv, rida jms, mida omal moel ja kombel arendada.
Värsikultuuri soovitas ?ürii esimees kirjutajatel siiski võimalikult tõsiselt suhtuda. ?Vabavärssi tundub esimesel pilgul olevat lihtne teha. Tegelikult on see habras tee. Mängureeglid on täpselt piiritletud,? märkis ta ning tuletas meelde, et Arbujatele oli omal ajal iseloomulik öelda ühe pildi, mõttearenduse, kujundi, meeleolu kaudu hästi palju. Nii on ka Betti Alveri loominguga.
Jõgeva linnapea Viktor Svjatõ?ev avaldas heameelt, et jätkuvalt leidub neid, kes suudavad kirja panna sügavasisulisi ja mõtlemapanevaid lugusid ja luuletusi.
VAIKE KÄOSAAR
