Väidan, et nii must-valge see asi siiski pole, sest kuigi olen sündinud 1948. aastal, mäletan tolleaegsete metsas olnud meeste jutte. Kõige rohkem pages mehi mobilisatsiooni eest metsa Saksa okupatsiooni ajal. Kuigi neid aeti ka “ketikoerte” abil taga, said nad koduste ja tuttavate kaudu süüa ja külma korral ka varjupaika. Teine lugu on pärast Teist maailmasõda metsa läinud meestega, kellest suur osa oli teeninud (alati mitte omal tahtel, vaid mobiliseerituna) saksa sõjaväes. Suur osa neist tappis (õigem oleks öelda mõrvas) süütuid lapsi ja naisi, röövis kauplusi ja kassasid, väidetavalt nõukogude võimu õõnestamiseks. Praegusel ajal nimetataks seda terrorismiks. Teema lõpetuseks küsin:
1) Kas ei peaks lahutama fa?ismi vastu võitlemise ja Eesti okupeerimise faktid?
2) Kas saksa okupatsioon oleks olnud parem?
3) Miks ei võetud N. Liidu ja natsi-Saksamaa sümboolika keelustamise seadust vastu juba 10-12 aastat tagasi?
4) Miks ei teisaldatud “pronkssõdurit” koos Leniniga?
5) Mis põhjendusega mindi 9. mail “pronkssõduri” juurde sinimustvalget lippu lehvitama?
6) Miks provotseeriti 2006. aasta 9. mail 200-300 Teise maailmasõja veterani üritusest osa võtma tuhanded vene noored, kes ei tea õieti midagi sõjast ja eesti rahva kannatustest?
Teine suur grupp vabadusvõitlejaid on nn dissidendid, kes matrossovlikult püüdsid õõnestada nõukogude võimu provokatiivsete ülesastumistega, arvestamata seda, et aeg selleks ei olnud küps. Paljud neist on sündinud teisitimõtlejad, kes tahavad olla “barrikaadidel”, olenemata sellest, kas riigikord on punane, sinine, valge või lilla. Ja kui riigikorra vastu võidelda ei ole mõtet, siis võitlevad oma lähisugulastega kohtu kaudu (“auklikke” seadusi kasutades) nende vara omastamiseks. Näiteid selle kohta peaks lugeja ise mäletama.
Habemega teema (eriti enne valimisi) on nn. endiste punaste lugu. Kirjutan siin ühe umbes kümme aastat tagasi endise EPA kursusekaaslase Olavi Laanelehe suust kuuldud loo: Tartu Katse-Remonditehase “verisulis? TKO (tehnilise kontrolli osakond) insenerina valiti ta tehase komsomolisekretäriks. Kui 1973. aastal tehase väljaehitaja ja kauaaegne Siberi eestlasest direktor Mihhail Naaber raske haigusega Maarjamõisa haiglas viibis ja arstid talle peatse siitilmast lahkumise diagnoosisid, läks tehase juhtkond temaga hüvasti jätma. Seltskonda võeti kaasa ka komsomolisekretär. Surivoodil ütles Mihhail Naaber: “Noored mehed, astuge kõik parteisse, muidu te lasete tehase juhtkonna tuua Venemaalt.”
Kui Arnold Rüütel ei oleks olnud parteis, vaevalt oleks ta saanud Tartu Näidissovhoosi direktoriks, rääkimata EPA rektoriks või EKP sekretäriks saamisest. Need endised oskasid asju ajada nii, et täielik “venestamine? Eestis ei toimunud, et iseseisvuse taastamine toimus veretult, isegi ilma ühegi pauguta. Peaksime olema tänulikud, et nad oskasid säilitada eestluse ja Eesti riigi püsimajäämise.
Enamus EKP liikmetest ei olnud oma veendumustelt kommunistid. Kui ei oleks olnud nende tarka, riigimehelikku, tasakaalukat tegutsemist, oleks meil ammu olnud siin Venemaa oblast ja teie, kanavabriku öövahtidest teisitimõtlejad ning heaoluriikides sündinud-kasvanud väga head inglise keelt (mitte alati head eesti keelt) oskavad pagulased, oleksite jäänudki valget laeva ootama. Kas ei ole mitte selle pideva “endistega” vastandumise taga see, et tahetakse tähelepanu eemale juhtida maaelu hävitamiselt, kahtlastelt “rublatehingutelt”, kümne miljoni dollari kadumiselt, kasumiga töötavate riigiettevõtete “leivaraasukeste” eest mahaparseldamiselt või selle katselt, sõjatehnika veolt reisilaevadel jne.
Nende tehingutega on tekkinud Eesti riigis palju uusrikkaid, kes oma esimese miljoni teenimist ei oska ilmselt mõistlikult ära seletada. Kallid “uusaja” poliitikud, jätke ajalugu mõneks ajaks rahule, sest te ei saa seda ausalt tehtud. Ärge pidage rahvast (eriti maarahvast) lolliks, mängides inimeste mäluga.
Hea valija! Toompeale on vaja inimesi, kes võtavad vastu elu edasi viivaid seadusi, mitte ei tegele populistliku marurahvuslusega ning baltisakslastele miljardiliste varade kättemängimisega eesti rahva arvel.
Tee õige valik!
Ise olen vastu enda tahtmist okupatsiooniarmee vanemleitnant reservis, omal soovil mitteparteilane, endine komsomolisekretär.
Omal soovil Eestimaa Rahvaliidu liige 2000. aastast.
Peeter Kallasmaa,
Saduküla Kardiklubi esimees
