“Tavaliselt me jalutasime sel ajal naise ja lastega rannas, kuid lapsed olid tol päeval pahurad ja ka mul ei olnud jalutamisisu. Mõtlesin, et läheks õige ja jooks pudeli õlut. Läksime hotelli restorani ja olin just õllepudeli lahti korkinud, kui naine karjus, et võta laps ja jookse. Tema vaatas ookeani poole ja nägi, mis tuli. Ma veel ütlesin, et mis sa, hull, undad, lase õlut juua. Naine krahmas ühe ja mina teise lapse ning jooksime teisele korrusele. Ja siis tuiskas 5-6 meetri kõrgune hiidlaine esimesest korrusest läbi ning viis minema nii klaasseinad kui ka -uksed Hetk hiljem hulpis kõik vees, arvutitest kuni mööblini. Betoonhoone ise jäi aga püsti. See oli ka hea, et laine tuli hoone suhtes 45-kraadise nurga all. Hiidlaine hoo tõmbas veel omakorda maha rannas asunud saja meetri pikkune ja kahe meetri kõrgune kividest vall ehk rannakaitse. Laine tuli ruttu ja ka läks ruttu, 10-15 minuti pärast oli kõik möödas.
Kui ma oleksin lõunasse jäänud, siis ilmselt oleksin seal laine sees olnud, sest tavaliselt olin ma täpselt sel kellaajal korallrifi taga kalade hingeelu jälgimas,” jutustas õnnetusest pääsenu.
Noorsalu sõitis puhkama koos abikaasa Kaja, kolmeaastase Henry ja kaheksakuuse Harryga.
“Kui oleksime lõunasse ehk Gallesse jäänud, siis oleksime olnud kadunud, sest sealsed puust kabanad ehk külalistemajad, meie mõistes turismitalud, uhus tsunami minema,” nentis pereisa.
Pärast kolmenädalast Galles viibimist tuli Aivar mõttele, et sõidaks ka põhja poole ja vaataks sealset ümbrust. 26. detsembril olidki nad juba Negombo hotellis, mis asus 200 meetrit ookeanist eemal ja kus tsunami ajal lainekõrgus natuke väiksem oli. Tema teada sealkandis hukkunuid ei olnud, vigastatuid aga küll.
Täielik infosulg
Enne hiidlainet toimus Aivari sõnul rannas midagi kummalist.
“Me istusime parajasti hotelli basseini serval. Käisime üksteise võidu ujumas ja siis tuli hästi vaikselt üks laine randa. Hotellini see ei jõudnud, sest veepiiri ja hotelli vahel oli 100-meetrine rannariba. Ookeani veepiir tuli kord lähemale ja kord tõmbus tagasi. Tõus ja mõõn vaheldusid. Mitte keegi ei teadnud, mis sünnib. Isegi kohalikud ei olnud seda näinud ja tulid uudistama, jooksid veepiiril ja korjasid krabisid, molluskeid ning muid mereande. Ka mina käisin seda pilti vaatamas. Kuigi ookean ise hoiatas poole tunni jooksul inimesi, ei osanud mitte keegi aimata, mis tuleb? Kõigil oli hoopiski maru lõbus,” kõneles Aivar.
Kõige selle asja juures oli tema sõnul eriti hull see, et infosulg oli täielik. Isegi pärast hiidlainet ei teadnud keegi, mis toimus.
“Oli selline tunne, nagu viibiksin akvalangiga vee all ja vaataksin, mis neil kaladel viga on, et närviliselt edasi- tagasi sebivad. Kõik oli vaikne, isegi linnud ei laulnud. Alles siis, kui hiidlainest oli möödunud 12 tundi, ütlesid kohalikud meile, et kuskil oli olnud tsunami. Aga ka siis öeldi, et oh, ei ole midagi hirmsat, paar kalurit on surma saanud ja muud ei midagi. Sellest, mis tegelikult juhtus, sain teada alles järgmisel päeval, kui reisifirma CasSandra töötaja saatis mulle SMSi ja küsis, kas meie perel on kõik korras. Siis hakkasin mõtlema, et mis üldse juhtunud on. Info hankimine oli võimatu ? telefonid ei töötanud, elektrit ei olnud ja ka kohalikku keelt ei osanud. Mulle saadetud sõnumid sain ma kätte, kuid välja helistamine oli peaaegu võimatu. Aga mõne sõnumi sain ma ikka saata. Ega keegi poleks meid nagunii aidata saanud. Selles mõttes on sealsed päästeoperatsioonid lootusetud üritused,” nentis Aivar Noorsalu.
Viimane öö lennujaamas
“Mina olen külma kõhuga inimene, aga naine käis närviliselt edasi-tagasi, vaatas taevast ja ookeani. Muidu on ookean ilus sinakas-rohekas, nagu kiisukene, aga siis oli ookean selline tume, vastik ja sogane, nagu kuri koer ? et kui nüüd ketist pääseks, siis lööks hambad tagumikku. Kohalikud elanikud hakkasid tänavatelt ära kaduma ja kõik kullapoed pandi kinni. Kohalikud sõitsid tuk-tukiga (kolmerattaline mootorratas) ja rääkisid valjuhääldajatest midagi, millest ma aru ei saanud. Selles viimases hotellis Negombos oli palju rootslasi, norrakaid ja sakslasi, kuid ka nemad ei teadnud midagi. Üks restoraniomanik tuli meie juurde ja soovitas meil igaks juhuks kaugemale minna. Siis me otsustasimegi lennujaama minna.
Ise otsisime takso, sest hotellitöötajad meid selles osas aidata ei suutnud. Kõike tuli ise teha, sest keegi appi ei tulnud. Ja paljud toimisid nii nagu meie. Abi aga jõudis kohale 4-5 päeva pärast, siis, kui enam midagi aidata ei olnud,” kirjeldas pereisa olukorda kohapeal.
Sri Lanka pealinnast Colombost hakkas perekond Noorsalu koju tagasi lendama 28. detsembri hommikul kell seitse, lennueelne öö tuli neil aga veeta lennujaamas.
Dubais neid lennukist enam maha ei lastud. Aivari sõnul oli Dubai lennujaam rahvast täis ja seal oli palju segadust. Kõik turistid, kes vähegi said, olid põgenenud Indiasse või Dubaisse, sest Colombost Euroopasse eriti palju reisilennukeid ei lenda.
“Tallinna jõudsime 29. detsembril kell kolm päeval. Meie kaotused olid väikesed ? ainult kaks ujumata päeva, joomata jäänud pudel õlut ning 30 eurot,” märkis Aivar Noorsalu naljaga pooleks.
Riided hallitasid
Eesti tolmu pühkis pere jalgelt aga juba 30. novembril, kui nad Tallinnast Prahasse lendasid. Prahas oli neil viis tundi vaba aega. Edasi lennati üle Dubai Colombosse.
“Külalistemaja buss oli meil Colombos vastas ja 125 kilomeetri läbimiseks, et Gallesse jõuda, kulus meil viis ja pool tundi. Kolm nädalat viibiti perega India ookeani ääres Galle nimelises külas ja sealses külalistemajas, 24.-27. detsembrini oldi aga Negombos. Piletid ostis Aivar Noorsalu reisfirmast CasSandra, majutusvõimalused otsis ise internetist.
“Saare lõunapoolses osas, kus me algul olime, oli tegu niiske troopikaga. Seal ulatus dzungel ookeanini välja. Isegi riided läksid hallitama,” kirjeldas reisiline.
Saarel on igal kaldal oma kliima. Kui sõita kuivast subtroopikast 150 km kaugemale, võib sattuda liigniiskesse ja vihmasesse piirkonda.
?Näiteks oli sel ajal saare idakaldal vihmaperiood, läänekaldal aga kuiv ja lõunas ehk Galles olid ilmad vahepealsed ja oli hästi mõnus. Seda, et päike otse seniidist lagipähe paistis, oli kokkuvõttes vaid 4-5 päeva. Oli selline kerge vine ja vahepeal oli pilves ka.
Külalistemajast oli ookeanini 10 meetrit. Rõdu asus kohe ookeani kohal. Suured India ookeani lained murdusid aga 50 meetri kaugusel korallrifi taga. Vesi oli 27 kraadi ja kohati laguunis isegi üle 30 plusskraadi ning õhutemperatuur oli üle 30 kraadi.
Kohalik toit on teravamaitseline
Hommikust sõi pere külalistemajas. Menüüs oli kalu, krevette, krabisid, riisi. Kohalik toit on aga hästi teravamaitseline ja kui ei ole vürtsidega harjunud, siis ei maksa Aivari sõnul seda süüa. Kui küsida, saab ka euroopalikku toitu.
“Sellist asja ei olnud, et saime hommikusöögiks ainult dzemmi ja tükikese saia. Anti ikka kohvi või teed, omletti ja hästi palju leiba, võid, puuviljakokteili ja värskelt pressitud mahla. Sõime kaks korda päevas. Külades oli söögikohti küllaltki palju. Ja kui latti väga kõrgele ei ajanud, siis sai perega 15 euroga päevas hakkama. Sinna hulka kuulus majutus, söömine jne. Kui oled aga üksi ja seljakotiga, siis võib ka 5 euroga ööpäevas hakkama saada, siis oled nii söönud kui maganud,” kirjeldas Aivar Noorsalu.
Vaatamisväärsustega tutvumiseks üüriti auto, täpsemalt Toyota väikebuss, koos juhiga. Enamuse sealsest autopargist moodustavad vanad Jaapani autod, mis on nn järelturult ostetud.
Auto üürimine koos juhiga maksis 50 eurot ööpäevas.
“Väikebussiga sõitsime nii mägedesse kui ka rahvusparki elevante vaatama. Kuna me ei kasutanud mitte ühtegi fikseeritud reisipaketti, siis nägime hästi palju. Kasutasime küllaltki palju kohalikku infot ja ka kohalike inimeste abi. Omaette elamus oli see, kui jõudsime koos lastega neljakilomeetrise vihmametsas kõndimise järel fantastilise kose juurde. Viibisime mägedes ühe päeva rohkem, kui algul plaanisime, ja jäime paduvihma kätte. Teed muutusid läbipääsmatuiks. Ja sealsetel inimestel on aega küll, kiiret pole kuhugi. Tulime väikebussist välja ja muutusime ise kohalikele vaatamisväärsuseks. Kõik kogunesid meie ümber, sest keegi ei olnud väikesi valgeid lapsi enne näinud,” jutustas Aivar.
Inglise keelega sai hakkama
Inglise keelega sai hakkama ja kohalikud soovitasid neile selliseid kohti, mida tavaliselt reisipakettides ei ole. “Isegi kõige närusema väljanägemisega inimene proovis meiega inglise keelt purssida. Kaks inglise keelt tönkavat inimest said teineteisest väga hästi aru. Arvan, et kui ma inglise keelt väga hästi oleksin osanud, oleks palju raskem olnud,” tunnistas pereisa.
Sri Lanka põhirahvuseks on simgalid ja põhja pool ka tamilid. Nad elatuvad turismist ja põlluharimisest.
“Meie mõistes ei saa seda tegevust põllumajanduseks nimetada. Nad künnavad härgadega ja kasutavad neid ka veoloomadena, kuid ma ei saa öelda, et nad oleksid vaesed. Nad ei ole räpased ja nad ei ole ka õnnetud. Tegemist on ääretult rõõmsa rahvaga. Mulle meeldis see, et nende juures ei olnud keep smilingut ega üldse midagi võltsi. Õnnetuid inimesi me ei kohanud ja väga vähe oli selliseid, keda meie nimetame asotsiaalideks. Maal olid inimesed riides ja toidetud. Keegi turiste ei seganud. Oli totaalselt turvaline tunne, mitte nii, nagu õhtuti Tallinna tänavatel. Asotsiaalid on rohkem suurlinnade probleem, kogu kõnts koguneb tavaliselt sinna. Kuid kõige suurema elamuse saime me ikkagi saare lõunatipus, Jala rahvuspargis, kus nägime metsikuid elevante. Oma kümne meetri pealt sai neile ikkagi otsa vaadatud. Seal oli veel krokodille, pantreid, karusid ja vesipühvleid,” kirjeldas oma perekonna siiski õnnelikult lõppenud reisi Perevara juhtivtöötaja.
Praegustel andmetel on Sri Lankal hukkunud 30 893 inimest ja teadmata kadunud 6038.
RAIVO SIHVER
