India algab juba Frankfurdi lennujaamast. Departure boksi on hõivanud Euroopast koju pöörduvad hindud kogu oma rahvuslikus imagos. Tunnel ja hiiglaslik Air-India üle 400 istekohaga Boeing 747.
Lend kestab umbes 8 tundi. Teenindus on suurepärane: sarides stjuardessid, prantsuse vein ja ?oti viski. Sooja sööki saab kaks korda. Mu naabriks on hindust ehitaja, kes käib tööl Hispaanias. Räägib, et tal on maja Mumbai lähedal. Hoiatab mind taskuvaraste eest. Umbes kell 2 öösel jõuame Dehli kohale. Vaatan illuminaatorist välja. 14 miljoni elanikuga linn võtab meid vastu suure ja pimedana, siin-seal kumavate üksikute tulukestega.
Indira nimelises lennujaamas seisame ära pika järjekorra, näitan ametnikule passi ja suundume vestibüüli, kus meid tervitab 20-liikmeline india rahvakunstiansambel. Leiame kohe oma CDAC sedeliga võõrustajad.
Teel hotelli
Läbinud viimase kala?nikovidega relvastatud piirivalvurite kadalipu, olengi lõpuks India pinnal.
Lennujaama-esisel torkavad mulle silma naljakad-kohmakad, lühikesed-kõrged-kipakad autod- ja bussikesed ning räpakad tumepruunid inimesed. Muidugi lööb vastu lõunamaa öö soe lembus. Ja kohe jääb silma prügirohkus.
Meie vastuvõtja juhatab meid India autotoodangu uhkusesse ? TATA kaubamärgiga bussikesse, millel on toredad kardinad. Algab kiire sõit öistel Dehli tänavatel hotelli poole. Saatja on lahtise jutuga ja juba teeb ta selgeks, et teab Eestit ning on endises NL-is õppinud. Juba alguses lööb mind pahviks paiga erinevus seni nähtud riikidest ja muidugi Eestist. Siin tundub kõik nii teistsugune. Palmid; hall ja roosakas, kahvatukollane, valge, madal katuseterrasside ja rõdudega idamaine hoonestus, vasakpoolne liiklus täis kõikvõimalikke kummalisi sõiduvahendeid: velo- ja motorik?asid, jalgrattaid, mis millegipärast keset teed sõidavad nii, et me peame kogu aeg pidurdama ja ägedalt signaalitama. Signaalitamine torkab kohe kõrva, see on kombeks, samuti äge kamikazelik sõidustiil. Imestan, kuidas siin ellu jäädakse. Öine Dehli ei maga, näen kummalistes rõivastes jalakäijaid, kodutuid hulkureid.
Paar korda katkestab meie liikumise värvilistes hõlstides rongkäik. Käimas on mingid pidustused. Hiljem saan teada, et on sikhide püha. Kostab mingeid pauke. Hiljem saan teada, et mitte sõda, vaid tulevärk.
Esimene hommik
On alanud esimene päikesepaisteline hommik India pealinnas. Kui olen hotelliuksest välja astunud, lööb ümbrus mind teistkordselt tummaks. Kõik oleks nagu unes. Päikesepaiste, nagu mingi sumu, päikesekiired langevad siin juba teistmoodi. On “veidi? soe. Kaugemalt kostab idamaiseid hääli ja hõikeid, kuskil templis lauldakse. Tänavad erinevad öistest drastiliselt. Et on laupäev, pühivad kojamehed kokku reedeõhtust prahti, kaupluste-äride luugid on kinni. Tänavail on vähe inimesi.
Ringi luusivad bee?id, omapäraste nägudega, mingit kohalikku tõugu koerad. Kohe ründavad meid kerjusmutid lastega. ?Money, money , money, sir!?. Kõige jubedam on nende komme sind katsuda, sul lausa käsivarrest kinni haarata, nad ei jäta just kõige hügieenilisema inimese muljet. Ka kolmesed põnnid on oma nipid selgeks õppinud – nimelt meeldib neile sinu püksisäärte küljes rippudes ?veidi lõbusõitu teha? ja muidugi samal ajal raha norida.
Hotell
Meie hotell paikneb Karol Baghi linnaosas 15-minutilise sõidu kaugusel kesklinnast otse suure äritänava kõrval. Palju kauplusi, suuremad kaubamajad, tänavakauplejad,
turg, söögikohad McDonalds, Pizza Hut, Subway. Kauplused on moodsad ja läänelikud:
Lee, Adidas, Uni Style Image. Hinnad kuni 3 korda odavamad kui Eestis.
Tähelepanu väärib hotelli vannitoas olev idamaine WC- pott, spetsiaalse kraanikese ja torukesega istumise all. TVs jookseb 100 kanalit või enam, igatahes sinna rohkem ei mahu. Tuba koristatakse tavaliselt 12 paiku ja meeskond koosneb 10 hindu noormehest ning ühest mänedzerist, kes 20 minuti jooksul kõik asjad joone järgi seavad.
Hyatt Regency
Ma ei unusta iial öist kojusõitu oma uruguai-jamaika-omaani sõpradega Dehli kuumimast ööklubist luksushotellis Hyatt Regency. Sõidame kolme motorik?aga, kuhu me vaevalt ära mahume. Puhub vastu soe tuul ja ümbruskond tuletab meelde augustiööd Eestis. Vahepeal pean istuma ees juhi kõrval ja poole kintsuga tema kohta jagama.
Klubisse minek on juba omaette nähtus. Sõidame motorik?adega Lõuna-Dehlisse, põigates teel suveniiripoodidesse.
Teatavasti saavad rik?ajuhid turiste suveniiripoodidesse sõidutades kompensatsiooni ja nii tuleb sõit meile odavam. Käime siis kiiresti kolmest suveniiripoest läbi ja teeme näo, nagu tahaksime midagi osta.
Enne väikest ?klubbamist? otsustame külastada India kino. Kino on tõesti moodne ? nagu meil Plaza. Kuid kahjuks sel päeval inglisekeelsete subtiitritega filme pole. Niisama liikuvat pilti ka ei taha vahtida.
Tutvume india poistega, külastan CD-poodi, sööme mõned pizzad (soovitan roheliste chillidega mitte võtta), ostan Prem Joshua CD ja järgmine destination ongi Hyatti klubi.
Seina peal on Tom Cruise pilt autogrammiga ja mul õnnestub näha esimest ja viimast purjus hindut Indias.
Kõige odavam õllepudel maksab 70 EEKi, kallimate viskide hinnad küünivad kümnetesse tuhandetesse. Klubis on põhiliselt välismaalased, ka seltskond venelasi. Pidu lõpeb, nagu Dehlis tavaks, kell 1 öösel.
Hotelli katusel
Kuna Dehlis puudub rand, mina olen aga päikesenarkomaan ning väljas 36 kraadi sooja, teen tutvust hotelli katuseterrassiga. Vaade just eriti kaugele ei küüni (sudu), kuid on näha Karol Baghi madaltihe asustus. Katustel sooja vee paagid, generaatorid; kuivatatakse pesu. Kõrvalhotelli katusel prepareerib tosin hindu noormeest restoranile süüa. Otse üle rõdu ääre alla vaadates paistab hinduperekonna siseõu. Nende hommikusöök kestab vähemalt tunni.
Lasteaias võib näha armsaid särasilmseid hindu lapsukesi
räpasel presendil püherdamas, mänguõueks betoonmüüriga piiratud terrass. Paljud hooned oleksid nagu viimistlemata, värvimata, torkab silma haljas betoon. Vee- ja kanalisatsioonitorustikud on paigaldatud hoonete välisseintele. Kõikjal on näha elektrijuhtmete sasipuntraid ja rägastikke.
Otse ees saan tutvuda india ehitustehnoloogia viimase sõnaga. Teise korruse põranda betoonraketiste all on kõverate roigaste mets, igal pool ripub ja kõlgub hindusid, telliskivivirnu ja segukausse veetakse pea peal. Haamrid ja kirved on kaunistatud värviliste riideribadega. Tööl on ka erksavärvilistes sarides naised. Küllalt sürrealistlik pilt.
Vaatan sini-sinisesse taevasse ja kuulatan idamaiseid hääli… Janu kosutan värskendava Limcaga (sidrunijook). Mõnus, eriti kui tunnid algavad iga päev alles kell 2.
Pildimees
Seisan hotelli lähedal Ajmal Khan Road`i ja Deshbandhu Gupta Road`i ristmikul ja püüan ülesvõtteid teha. Kohe poseeribki mulle noor mees, kes kannab pea peal suurt kaussi puuviljadega. Eriti meeldivad mulle 1950ndate Ambassador-taksod (esimene India automark aastast 1948), mis meenutavad vana ?mosse? ja Volga ristandit. Samuti Enfieldmootorrattad, palju on killer look?iga (nagu nad ise reklaamivad) Honda Herosid, Pulsareid ja Freedom?e (kõik tänavasõidurattad). Tähelepanuta ei jää Tata-jeebid, Mahindrad ja suured-uhked Scorpiod.
Mulje jätavad tsiklitel kihutavad macholikud sikhinoormehed d?iinide, ruuduliste särkide ja mustade turbanitega. Üritan tänaval tutvuda mõne india tüdrukuga, ent nad on kole häbelikud, eriti välismaalaste suhtes.
Jaipur ja ronktaksod
Kool korraldab meile ekskursiooni Rajasthani pealinna Jaipuri. Hommikul kell 7 väljub 12 valget turismibussi Baghi peatänavalt. Algamas on tööpäev. Dehlist väljasõidul kohtun tuhandete jalgratturitega ennesõjaaegsetel ratastel, meestel naljakalt naiste moodi rätikud pähe seotud. Nagu Kihnu vanamemmed.
Ilm on igatahes suurepärane. Teel Jaipuri tõden, et siin maailmas pole millegi üle imestada. Eriti kui sinu bussist kihutab mööda Mahindra-jeep umbes 90-kilomeetrise tunnikiirusega, katusel istumas 7 meest, kellest üks hoiab kahe käega kinni suurest viljakotist oma õlal, taga kaitseraual seismas veel 5 meest.
Olen leiutanud jälle ühe viktoriiniküsimuse: ?Mitu hindut mahub ühte motorik?asse??
Kummaline on vaatepilt tasandikel laiuvatest põldudest ja heinamaadest, sellel tulemas või minemas üksik hindu naine puna-sinises saris, pea peal kandam.
Jaipuri linnas võtavad meid vastu robustse välimusega marsruuttaksod. Äärelinn meenutab primitiivset küla.
Meid paigutatakse lukshotelli Clarks Amer, mis on kirjade järgi viie-tärni-hotell. Pink Citys tasub vaatama minna omapärast maja Hawa Mahal, teleskoopideta observatooriumi Jantar Mantarit, City Palace`i ja paarkümmend kilomeetrit eemal võimsat Amber Forti eksootiliste vitraa?ide ja klaasmosaiikidega.
Agra ja lõunasöök terrassil
Taj Mahali ei tohi kaasa võtta maiustusi, toiduaineid, panne, terariistu, keemiliselt agressiivseid aineid, sigarette, fotokate kolmjalgu. Kunagi taheti ehitada samasugune ehitis ka mustast marmorist. Aga ta jätab võluva mulje. Fotodele jäädvustub ideaalselt. Ilusa pildi saab Taj Mahalist päikesetõusul Agra FortŽist vaadates.
Milline nauding on süüa viiekäigulist lõunat hotelli Clarks Shiraz katuseterrassil vabas õhus imeilusa ilmaga, taamal paistmas Taj Mahal`i tornid.
Tamili poisid.
Ühel õhtul kuulen, et Pooja Palace keldris toimub disko. Kuna olen pikalt sõprade juures aega veetnud, siis veidi enne südaööd otsustan ikkagi kvartal edasi jalutada ja peo üle vaadata.
Jõuan just lõpetamise ajaks, käimas on viimased lood. Tegemist on abiturientide diskoga. Poisid tantsivad omaette saali ühes nurgas, tüdrukud teises.
Kui rahvas on tänavale valgunud, tahavad poisid koos minuga pilti teha. Teeme mitu pilti ja nad kutsuvad mind külla oma hotelli paar tänavat edasi.
Astumegi Welcome Palace (Indias on peaaegu kõik hotellid Palace?d) uksest sisse ja lifti. Korraks turgatavad meelde internetist loetud hoiatused mitte võõrastega kaasa minna, jutud ärkamisest tühermaal jne, kui koos 6 tumeda, veripunaste silmavalgetega minu kasvu lõunaindialasega liftis 4. korrusele sõidan.
Peame kella 2ni öösel loengut India ja Eesti teemadel, sööme india maiustusi ja joome õunapuskarit. Kutid arvuti süvaõppega eriklassist jätavad väga sümpaatse ja viisaka
mulje, nahavärv on ainus tunnus, mis meid eristab. Vestlus kulgeb vaimustusehoogude ja naerurõkatuste saatel. Suudan neile õpetada eesti keelt, lõpuks hüüavad nad kõik kooris: ?Ma armastan sind!?, ?Ma armastan Indiat!?
Qutab Minar
Otsustame ühistranspordiga Lõuna-Dehlis ära käia (umbes 5 tundi). Esialgu peaks veel harjutama sõitvale bussile ja sealt maha hüppamist, millega isegi 100-aastased näivad luid murdmata hakkama saavat. Konduktor taob peatuse lähenedes ägedalt müntidega vastu bussiakent ja hõikab järgmiste peatuste nimed.
Higi voolab ojadena ja tunne on nagu kanal tandooris (rahvuslik uun). Pärast mitut ümberistumist heidame pilgu peale 12. sajandil ehitatud tornile. Läheduses on ka üks budistlik statue, millest pilti teha ei tohi ja mille juurde juhatab meid isehakanud teejuht, kellele me raha ei anna.
Shopping
Täna on shoppingu päev. Nimelt sooviks täiendada oma teksavarusid. Karol Baghi kaubamajades valvab ukse juures uhkes mundris turvamees. Samuti tuleb oma kott enne poodi sisenemist hoiule anda. Tavaliselt on poodides hästi palju müüjaid.
Eriti torkab see silma väiksemates kohtades. Müüjad on väga aktiivsed ja valmis kohe sulle midagi pakkuma. Kui oled raha ära maksnud, väljastatakse sulle A4 formaadis kviitung templite ja allkirjadega.
Balika bazaari maa-alustes labürintides on umbne, lämbe ja rahvarohke. Pean tunnistama, et mulle meeldivad läänelikud kaubamajad rohkem. Siin võid kohtuda ka paljude ?agentidega? kes juhatavad sind ?õige? poe juurde, ise sealt komisjonitasu saades. Bazaaril ja tänaval on võimalus tingida, mis kaubamajas tavaliselt puudub.
Indian Trade Fair 2003
Minu peruu ja jamaika sõbrannad soovivad India suurimal messil ära käia ja kutsuvad mind ka kaasa. Messiplats on hiiglasuur, võimsate angaaridega ja ma olen siin tuhandete seas ainuke valge inimene. Kahjuks on angaarid ventilatsioonita ning magamata öö, eelmise päeva vintsutused, ebakorrapärane toitumine ning vastu ujuvad kollased-pruunid rahvamassid ajavad südame pahaks.
Minu juurde tuleb ilus hindu tüdruk ja tunneb huvi, mis mu nimi on ning kust ma pärit olen. Ta on imekaunis. Kui püüan tal käest kinni haarata, (mis on tegelikult imelik tegu minu poolt), põgeneb ta oma sõprade keskele.
Väljas on vabaõhulava, kus toimub kontsert, tükk maad eemal noorte disko, söögikohad, jäätis. Kõik on nagu meil, ainult kõik on hindud. Päikeseloojangul temperatuur langeb järsult. Veel pimedas püüame rik?a peale saada, alles kümnendal korral see õnnestub.
Haridwar ja Rishikesh
Esimene vihm kogu senioldud kuu jooksul Indias – kogu öö müristab ja sajab. Mulle meeldib äike, tuletab meelde juulikuud Eestis. Tõuseme kell 6, et asuda varakult teele Haridwari (tõlkes Jumalate värav) ? hindude pühasse linna Gangese ülemjooksul. Samuti on meil plaanis külastada Rishikeshi ? jooga- ning meditatsioonikeskust Uttaranchali osariigis, mis asub 240 kilomeetrit Dehlist kirde suunas.
Hotellist tänavale astudes saan aimu, milline võib siin olla ilm juulist septembrini vihmaperioodil, loik loigu küljes kinni. Pool tundi ootame oma kolmeks päevaks ja kaheks ööks üüritud Tata-d?iipi koos juhiga.
Sõidame veel 45 minutit ja võtame äärelinna eramajade tsoonist (nagu Nõmme, ainult mändide asemel palmid) peale saksa poisi, kellega mu Uruguay sõbrad olid Qutab Minari juures tutvunud. Tibutab veidi vihma ja ilm on pilves, kuid meil on hea tuju ees ootavate seikluste tõttu.
Möödume Lasnamäed meenutavast paneelmajade rajoonist. Teel teeme väikestes teemajakestes peatusi.
Autojuht näitab, mida oskab. Kogu tee koosneb ?napikatest?. See tähendab suurel kiirusel möödasõitu ja napilt 3 meetrit enne vastu tuleva sõidukiga kokkupõrkamist oma suunavööndisse põikamist. Liiklus on tihe ja armu ei anta.
Sõidame läbi kümnetest sarnastest väikelinnadest ja asulatest, valge-roosade templite, heleroheliste, roosade, helesiniste ja valgete elamutega. Vanad mehed habemete ja turbanitega oma valgetes hõlstides. Kirevavärvilistes sarides naised. Kitsed, sead, eeslid, lambad, härg- ja kaamelveokid.
Palju on suhkrurooistandusi. Meist mööduvad vist Kashmirist tulevad sõdurite karavanid ja tankid. Kogu tee on täis coca-cola ja pepsi reklaame ning nende värvides vabaõhu söögikohakesi.
Pealelõunal jõuamegi Haridwari. Alustame öömaja otsinguid. Pärast kahe koha ülevaatamist otsustab Helmut heita pilgu oma Lonely Planetisse. Sealt leiab ta ühe mõnusa ja odava koha (70 krooni öö) otse Gangese kaldal. Pärast väikest ringiajamist ja kohalike ristküsitlemist jõuamegi soovitud kohta. Tegemist on toredate terrassidega öömajaga, kust avaneb jumalik vaade ümbritsevatele mägedele ja templitele.
Linn on ise armas, ilusate majadega, Dehlist kõvasti rahulikum vaikne koht, tuleb ainult ette vaadata, et lehmasita sisse ei astuks. Linnas on rohkesti ahve, kes tänavatel ja majakatustel ringi tõmbavad. Neid puutuda on võimatu ? kui distants on alla meetri, muutuvad nad agressiivseteks. Ja lehmi on tõesti palju. Pakuks, et vähemalt 300-pealine kari.
Naudime öist idamaist turgu rikkalike puuviljade, vürtside, kangaste, kulla- ja hõbedalettidega. Üks templilaul meeldib mulle ja ma ostan selle kasseti. Helmut tutvub ühe saksa boheemlasega, kes käib siin regulaarselt puhkamas. Tüüp näeb väga eriskummaline välja oma kümnete kaelakeede ja mingite (võib-olla urdu) rahvarõivastega.
Ostud tehtud, tagasi külalistemajja. Kell 12 öösel tahame veel jalutada piki Gangese kallast ja sildu. Pean tõdema, et see on tõesti ilus koht ja veel eriskummalisem on, et ma siin olen. On veidi tuuline, taevas on kuu. Kõrgel mägede tippudes kumavad templite tuled. Sillad ja promenaad on valgustatud. Kusagilt silla alt kostab laulu. Tundub, et oleme siin ainsad. Katsume Gangese vett.
Ajame end hommikul kell 5 üles, et minna vaatama, kuidas hindud Har ki Pauri templi juures rituaalselt sulistavad. Har ki Pauri on hindude tähtsamaid templeid siinkandis.
Teekond on jalgsi päris pikk ja on küllalt jahe. Har ki Pauri tempel oma kellatornidega tundub mulle väga kena kohakene maamunal ja ma teen sellest pilte, kui valgemaks läheb.
Näen, kuidas hindu naine ennast vahepeal poolalasti koorib ja väljanägemiselt püha mees veest jalgadega münte otsib. On see mingi rituaal? Kobrulehte tulukesega ma vette ei pane, see-eest näen, kuidas inimestel rituaalselt päid kiilaks pöeti. Kanistrimees (müüja) oma 50 ümber vöö seotud kanistri (Gangese püha vee jaoks) ja vanaeide moodi seotud rätikuga jätab veidi naljaka mulje. Jalutame läbi hommikuse Haridwari, püüdes endasse kõike seda püha ja eksootilist sisse ahmida. Majad on siin tõesti ilusad. Näha on ka Gangese kallastel elutsevaid kerjuseid.
Hüppame dziipi ja sõidame mäe otsa Mansa Devi templisse. Loomulikult võtame end paljajalu ja saanud sisenedes õnnistava oran?i täpikese otsaette, on meil võimalik jumalatele raha annetada. Tempel tundub täiesti ahvide päralt olevat ja tuleb ettevaatlik olla, et nende väljaheite sisse ei astuks. Turvateenistus on vahistanud poisi, kes on inimestele mingit uimastavat segu näkku pritsinud ja neid paljaks varastada püüdnud.
Ilm on imeilus. Jalutanud mäest alla ja läbinud dziibiga aukliku külatänava, võtame suuna Chandi Devi suunas. Sinna sõidame köisraudteega. Tõepoolest suurepärane vaade mägedele, Gangesele ja Haridwarile.
Täna enam templeid ei vaata, on kõik ühel meelel, kui juht tahab meid kolmanda templi juurde viia.
Tutvun tõelise tumepruuni kräsupea ja habemega kõhna joogafänniga, kes osutub sisemiselt minuga väga sarnaseks inimeseks.
Ületanud mingid magavad sead ja tundnud kaasa ahvidele, keda malakatega majadest eemale tõrjutakse, otsustame kella 2 ajal öösel alustada tagasisõitu, et koolis ei tuleks
pahandusi.
Öise sõidu eripäraks on, et täistulesid ei võeta kunagi maha. Dehlisse jõudnud, hiilime kõik vaikselt oma hotellidesse, sest koolist oli karm keeld antud linnast mitte välja sõita.
Otsustame veelkord vanas Dehlis ära käia. Dehli vanas linnaosas elab linna suurim moslemite kogukond. Saabunud sinna, tundub, nagu oleks sattunud idamaisesse
muinasjuttu. Kõigepealt rahvaste paabel ja värvikirevus. Siit leiad maailma kõige huvitavamaid ja originaalsemaid kujusid. Kuigi kõik on nii erinevais rõivais ja peakatetega ning soengute või tatoodega, on nad kõik ometi omamoodi maitsekad. Rõivaste värvitoonid on omapärased ja ühtesobivad.
Aeg-ajalt kostab hõikeid ja rahvahulga lõhestavad veloriskhadel veetavad mustades rõivastes, kaetud nägudega jõukad mosleminaised. Veidrad supijärjekorrad kükitavate meestesalkadega. Linn on oran?i-valge-rohelisi valimistelindikesi täis.
Üks väike kena hindutüdruk lunib mult tindipliiatsit. Ostame tänavalt popkorni, teades, et see on risk saada soolenakkus. Võib osta ka meloneid, kookospähkleid, banaane, papaiat ja üht suurte seemnetega hästi magusat rohelist puuvilja, mis pidi kasvama ka Lõuna-Ameerikas.
Jälle Indira lennujaamas. Poolteist kuud India pinnal on kiiresti otsa saanud.
Suur ja aastatuhandeid vana kultuuriga India jätab tõesti võimsa, senikogematu ja ekstreemse mulje.
MARKO MEREVOO
