“Oh, millal ükskord lumi ära sulab ja linnukesed laulma hakkavad,” mäletan lapsepõlvest oma vanaema igal kevadtalvel õhkamas.
Ei saanud tookord vanainimese kärsitusest põhjani aru, küll aga mõistan seda nüüd tagantjärele. Olid ju möödunud sajandi kuuekümnendate talvedki sageli sama pikad kui tänavune, vaevaliselt liikuv memm sai aga oma päevad värskes õhus veeta ainult siis, kui õu kuiv ja ilm soe.
Tõsi, on ju ka sellel sajandil veel märtsis ja aprilliski lumega tegemist olnud, aga harva on täisverd talv esimese advendiküünla süütamisest poole aprillini võimul olnud.
Tänavu just nii läks ja tehku need hobi-ilmatargad, kes mullu sügisel midagi muud ette kuulutasid, sellest omad järeldused või jätku teinekord liimile minemata, kui neilt soolapuhumist välja pressitakse. Sest mis tegelikult tulemas on, seda teavad nii pikalt ette vaid taevased väed, kui nemadki.
Potjomkini kevad
Nii nimetas tänavust märtsikuud, mil ilm aknast vaadates imeilus ja leebe tundus, õues aga pakasenõelad eredast päikesekardinastki läbi torkisid, üks meie tabava sõnaga “leheneeger”. Temal oli ilmataadiga veel lisakana kitkuda, sest kalendrikevade alguse puhul külmus majapidamises järjekordselt veetoru. (Need, kes Potjomkini küladest ega potjomkinlusest kuulnud pole, otsigu nõu Google’ist!)
Et märts heldelt päikest jagas, hakati innukalt ka muid kevademärke ootama, need olid aga visad tulema. Just pööripäeva eel käänas tuul end külma kaarde, jäädes sinna pikemaks ajaks pidama.
Senisest valusamalt tõusis päevakorda liivatamise teema, sest jää läikis vastu nii sõidu-kui kõnniteedelt, niites jalust ja murdes luid. Rändlinnud torkasid korraks noka meie sisemaale… ja tõmbusid rannikule või kaugemalegi n-ö soodsamaid tuuli ootama.
Tähistaevas liikusid asjad siiski astronoomilise kalendri järgi: Suur Vanker paistis tähelepanelikule vaatlejale teise nurga alt ja sõber Kuu oli ilmselgelt kevadist karva.
Märtsi lõpus taandus lõpuks mehine pakane, mis kraadiklaasipügala öösiti alla 20 miinuskraadi sikutas. Paastukuu 26. päeval sulas lumi juba lausa hooga. Jõulukuust saati kostil käinud pisilinnud said munapühade eel pidulikult viimase kõhutäie, sest kohalikus poes said päevalilleseemned otsa ja uusi targu enam ei tellitud.
Märts oli päikseline, kuid väga külm, kinnitas kuud Vooremaas kokku võttes ka Jõgeva sordiaretusinstituudi agrometeoroloog Laine Keppart.
Aprillil omad kombed
Lumi, mille igikestvaks jäämist paljud pelgasid, kadus jürikuul kärmelt, kohati lausa märkamatult. Aga üle vabariigi sai tuntuks Sindi asula, kus korralikult uputas. Kärme käega kaameramees püüdis seal mäletatavasti kaadrisse elu eest lippava mutionu ja ETV-s kommenteeriti seepeale, et loom püstitas häda sunnil kiirjooksus rahvusrekordi. Halenaljakas oli mutimaraton tõesti, kurb aga see, et õnnetuste puhul üldiselt abivalmis eestimaalasele on liigikaaslase häda teinekord köitvaim atraktsioon. Niigi kehva teed lõhkuvate masinatega sõideti kohale ka saja kilomeetri tagant, et kaeda ikkagi oma silmaga üle pilt, mille televiisor ja arvuti nagunii igaühele koju kätte tõi.
Aprilli esimesel nädalal jõudsid Saadjärve kanti kuldnokad, võtsid viisi üles ja tegidki laulupeootsa lahti. Neile pakkusid konkurentsi kumedama kurguga musträstad, kui aga kuu keskel mõni leebema õhu ja vaiksema tuulega õhtu ette tuli, oli lindudekoor juba nii liigirohkeks kosunud, et üksikute ja paremate eristamine keeruliseks osutus.
Jürikuu lõpp oli aga tuuline ja jahe. Mõnel pilvisel ja norgus päeval, kui vihm lörtsiks üle minema kippus, heietas nii mõnigi murelik, et kas üldse sooja aega tuleb ja milline see suvi küll tänavu olla võiks… Eestlasel oleks aga oluline rahvusetunnus puudu, kui ta selgi teemal musta huumorit ei viljeleks. Kohe sündis rahvasuus prognoos: suvi tuleb tänavu jahe, aga see-eest lühike, kusjuures ühel selle kahest päevast ilmselt sajab!
Aprill oli keskmisest külmem, nentis Laine Keppart, tuletades meelde ka veel kuu alguses kõikjal kõrgunud tuisuvaale.
Mais nii aprilli, juunit kui augustit
Ei jää looduses ükski aastaaeg vahele, tuleb vaid igal aastal isemoodi, võis taas kogeda, kui troopikapalavus lehekuu kümnenda päeva paiku meie sisemaal võimust võttis. Lõikuskuud meenutavas leitsakus lõhnasid toominga- ja kirsiõied, üleöö pikkust võtnud ja kärmelt niidetud rohi levitas närtsides heinateohõngu, samas oli aga varjulisemates aiasoppides ja metsa all veel tunda aprillile omast keltsa sulamise lõhna.
Ja kui rannikul ja saartel vaevalt kümne plusskraadiga hõlmu koomale kisti, püüti lõunas ja kagus arenemises järele ja ette jõudva loodusega sammu pidada, kaevates ja külvates, rohides ja niites. Ning jälgides silmanurgast ka taevas toimuvat, kust juba suvistepühade eel ohtralt pikset, tormi ja rahet läkitati.
Vihmahoogudega vahelduvat palavust jätkus lehekuu lõpuni. Need, kel niitmine mureks, on tänavu oma silmaga näha saanud, kuidas rohi sama kärmelt taas sirgub nagu umbrohi metsaliste peenramaal “Nukitsamehe” filmis.
Ilma poolest pigem suveharjale sarnanenud lehekuu on nüüdseks läbi ning ilusam õiteaegki mööda saamas.
Looduse arengus oleks mõni etapp justkui vahele jäänud…
Aga õnneks jäi sel moel napiks ka kuivade kuluväljade ja süüdimatute püromaanide aeg.
Kalendri järgi on suvi alles ees, ehk jätkub sooja sellekski ajaks.
i
KAIE NÕLVAK