Muidugi oleneb ju kõik suuresti ka saatejuhi oskusest inimest kõnelema panna ja saatekülalise enese tahtest ennast avada. Et nii külalised kui ka saatejuhid on iga kord erinevad, on iga saadegi kordumatu, nagu on kordumatu ka iga inimene siin maailmas. Tähelepaneliku jälgija jaoks võib saade kõnelda üht-teist aga nii küsitleja kui ka küsitletava kohta. Pealiskaudsus ja vähene huvi inimese kui sellise vastu on enamasti aimatavad, niisama on harilikult äratuntav ka vaataja ebasiirus.
Sõnum sõbrale
Möödunud pühapäeval eetris olnud Tähelaev, kus küsijaks oli Ilmar Raag ja vastajaks Jaan Tätte, moodustas allakirjutanu arvates küll ilusa ja nauditava terviku. Esimene ei kippunud domineerima ega oma küsimustest vaimustusse sattuma, teise aususes ei andnud kahelda. Igatahes oli äärmiselt kosutav kogeda, kuidas üks pisut üle neljakümnene mees on nõukogude võltsmoraali sees kasvanuna suutnud säilitada iseenda maailma, elada sisetunde järgi ja vältida igasuguseid stampe, raame ja reegleid ning tajuda, et üle kõige on siin ilmas siiski inimlikud väärtused. Igasugused sihi poole pürgimised ja enesetõestamised võivad küll anda näilist efekti, aga jäävad väärtused on hoopiski muus ja kestavad edasi lähedastes, mõttekaaslastes ning sõprades. Ilma selle kõigeta elaks inimene ilmselt poolikut elu.
Ennekõike on üritanud Viljandimaalt Puiatust pärit Jaan Tätte kogu senise elu iseenda jaoks elunähtusi ja asju selgeks saada. “Kodunt sain ma kaasa kõik, eriti inimesearmastuse,” tunnistab ta. “Uhke pole see õige sõna oma laste kohta öelda, aga rahulolu tunnen küll,” tunnistab ema Maie. Jaani enda poeg Jaan iseloomustab oma isa lõbusa, lihtsa ja naturaalsuse poole püüdlejana.
Kooliajal meeldis üle kõige kirjandeid kirjutada, just kirjutamise enda pärast, aga seda, mida tähendab kirjutada nii, et teistele meeldib, ta ei tea. Ühtviisi südamest ja hingest on tulnud nii kooliaja kirjandid kui ka laulud edaspidises elus. Sellepärast ongi need lihtsad ja selged nagu sõnumid.
Olav Sarv, kellega Jaan vaid aasta koos ülikoolis bioloogiat tudeerinud, ütleb, et Jaani uut plaati pole temal tarvis osta, sest sõnum temalt on niigi hinges. “Plaat las jääda teistele. Jaani laulud on minu sisse jäänud. Me rääkisime nendest ja elasime nendes,” tunnistab ta erilise paatoseta.
Kuuldes Jaan Tättet laulmas ridu nagu: “kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarri ainus keel võis meid pikaks õhtuks unustusse viia… Ja mu õnn võiks olla suur, kui te ükskord, nähes kuud, mõtleksite siis ei rohkem ega vähem, kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb..,” võib võõraski aimata mõnusa sõpruskonna hõngu ja selle hindamatut väärtust.
Seitsmenda taeva saar
Bioloogi Jaanist omal ajal ei saanud, sai hoopis pärast pedagoogikaülikoolis maakultuuritöötajaks õppida üritav lavakunstiüliõpilane. Pärast lavakunstikateedri lõpetamist Tallinna Linnateatri näitleja, nüüd vahest rohkem näitekirjanik. “Inimene peab tegema seda, mis teda köidab,” on Jaaniga nõus sõber Marko Matvere.
Vilsandi, see võluriik, mille Jaan avastas enda jaoks tänu tädimees Juhan Saarele juba üheksa-aastase poisikesena, on see paik, kus praegu nii tema ise kui ta sõbrad ja pereliikmed ennast tõeliselt hästi tunda võivad. Omakeskis kutsutaksegi seda seitsmenda taeva saareks. “Ma lihtsalt tean, kuidas ta Vilsandit armastab ja kui hea tal seal olla on,” kinnitab Jaani naine Margit ning tunnistab, et oodata on tore, et läbi selle saad teada, kui armas inimene sul ikka olemas on. Milline õpetus enamikule naistest!
Saate lõpupoole tunnistab Jaan: “Kõige tähtsam on hoida head kontakti oma lähiinimestega. See on see, mis alles jääb”. Kirjutada aga lubab ta seni, kui midagi kirjutada on. “Kui asjad hakkavad selgeks saama, pole sõnu vaja ja vaikida on ka hea”.
VAIKE KÄOSAAR
