Voore lähedalt Tuulavere külast pärit Jaan Anni elulugu on tema enda sõnul lühike ja eriliste keerdkäikudeta: Leedimäe 7-klassilisele koolile järgnes Luua metsandustehnikum, siis paar kuud töötamist Lääne-Virumaal Põlula metskonnas, kolm aastat sõjaväeteenistust, kaheksa aastat abimetsaülema ametit Avinurme metskonnas, mille sisse jäi kaugõppes EPA lõpetamine, ning 1973. aastast Vaimastvere metskonna juhtimine. Mis kestnuks tänapäevani, kui Vaimastvere ja Laiuse metskonda viis aastat tagasi liidetud poleks.
“Luua metsandustehnikumi läksin omal ajal õppima eelkõige sellepärast, et see oli kodule lähedal,” ütles Jaan Anni. “Teine võimalus oleks olnud Kuremaa tehnikum, aga loomade ja põlluga mulle õiendada ei meeldinud. Metsandus oli natuke tuttav ka: kui isa Siberist tagasi tuli, ei lubatud tal muud tööd teha kui metsa raiuda ja mina aitasin tal noorendikest hagu kokku tassida.”
Kuigi amet sai valitud natuke juhuslikult, on Jaan Anni sellele tänini truuks jäänud.
“Ühest küljest hoiab metsas harjumuse jõud, teisest küljest huvi näha, mis su metsast aastate pärast saab,” ütles mees. “Praegu on näiteks päris hea minna neljakümneaastasesse kuusikusse, mille elulugu sa algusest lõpuni tead.”
Esimeste, Avinurme rajatud metsakultuuride puhul on tal seegi meeles, kes missuguse rea istutas. Meeles on aga palju muudki: Jaan Anni sugune neljakümneaastase staa?iga metsamees on ju nagu metsanduse elav ajalugu, kes võib noortele, arvuti- ja harvesteriajastu noortele rääkida hoopis teistsugustest aegadest.
Raamsaag ja Felix
“Kui mina metsandusse tööle läksin, olid raamatupidaja töövahenditeks lilla pliiats ja kopeerpaber,” meenutas Jaan Anni. “Kui metskonna kontori laual oli vändaga mehhaaniline arvutusmasin Felix, siis oli see ikka väga kõva metskond.”
Metsa lõigati Anni sõnul tollal raamsaega. Peatselt tulid küll esimesed Dru?ba-nimelised mootorsaed, aga esialgu tegid vilunumad raamsaemehed Dru?ba-meestele iga naks ära, sest mootorsaag oli suur ja raske ning tõrkus alailma töötamast.
Ja rahvast oli omal ajal metskondades tunduvalt rohkem kui praegu. Laiuse ja Vaimastvere metskonnas oli omal ajal kummaski ligi 40 töötajat, nende liitmisel tekkinud tänapäeva Laiuse metskonnas aga vaid 12: pole ju näiteks enam metsavahte ega ehitustöölisi ning reietöölisigi on metskonna palgal praegu vaid kaks: põhiliselt töötavad metsa üles vähempakkumise teel leitud kontraktorfirmad.
Palju korratud väitega, et metsavargusi on soodustanud just metsavahiameti kaotamine, Jaan Anni nõus ei ole.
“Metsnikud jõuavad oma valdustel minu meelest silma peal hoida küll ja pealegi on neile ses osas abiks keskkonnainspektorid,” ütles Jaan Anni. “Metsavargad on tänapäeval kiired ja mobiilsed, nii et jalgsi metsas liikuv metsavaht neid vaevalt et tabakski.”
Iseasi on see, et koos metsavahiameti kaotamisega kadus Eestimaalt üks omapärase elu- ja mõttelaadiga ning enamasti ka huumoritajuga inimkategooria. Jaan Annil on krutskitega metsavahtide kohta paar lugu kui varrukast võtta.
Esimese sissejuhatuseks tuleb öelda, et omal ajal olid metsavahtidel hobused, keda kord aastas üle vaadati ? umbes nii, nagu tänapäeval mootorsõidukeid.
“Kui loomaarst tuli, pidid hobused olema puhtad, söödetud ja kammitud ning paaritamise plaangi pidi olema täidetud,” meenutas Jaan Anni.
“Kui üks algaja loomatohter Avinurme kandi metsavahi Eedi juurde hobust üle vaatama läks, tahtis Eedi ta proovile panna. Ta patsutas oma vana suure kõhuga ruuna ning ütles, et loom on tiine ja metsa temaga praegu vedada ei saa. Mispeale loomaarst kirjutaski välja tõendi, et loom tuleb veost välja jätta, kuna ta on tiine. Pärast oli Eedil endal ka paha sellist paberit metsaülema lauale viia, aga muuta ei saanud enam midagi. Metsaülem aga ainult naeris kõhutäie: ta tundis hästi nii Eedit kui ka hobust.”
Teine lugu käib siitkandi jahimehe Edgari kohta, kes praegugi pealt kaheksakümnesena veel elus ja hinges.
“Edgari kohta öeldi, et ta ei lähe ilma püssita välja koerale süüa ka viima,” ütles Jaan Anni. “Ükskord sattusin Edgarile peale, kui ta noorendikus, püss seljas, hagu raius. Nii kui matsu andis, nii käis püssitoru talle valusasti kuklasse. Ütlesin siis, et võtku püss seljast ära ja riputagu oksa otsa, aga tema vastas: “Ei saa. Kui ma ükskord püssi seljast võtsin ja kümme meetrit eemale jätsin, nii vaatas hunt mulle kohe vastu ja rohkem ma seda ei tee.””
Ohtu pole
Nii, nagu Anni metsavahtide puudumist probleemiks ei pea, nii ei arva ta ka seda, et Eestimaa pind peatselt metsadest puhtaks raiutakse.
“Muu hulgas suurendab inimeste ohutunnet arvatavasti see, et erinevalt varasemast on nüüd lageraielanke tekkinud ka teede äärde,” ütles Jaan Anni.
Tema sõnul säilitati teede äärseid üleküpsenud metsi varem osalt strateegilistel kaalutlustel: metsa varjus võisid sõidukid “vaenlase silma” eest kaitstult mööda teed kulgeda. Nüüd on teekaitsevööndi metsadestki saanud majandusmetsad ja kui vaja, lüüakse sinna saag sisse. Vastukaaluks on Anni sõnul aga loodud metsakaitsealade võrgustik, millesse Laiuse metskonna metsadest kuulub enam kui 500-hektarine Oti põlismets, samuti on kaitse alla võetud vääriselupaiku ja lindude elupaiku.
“Kui Endla looduskaitseala välja arvata ? aga pindalaliselt kuulub seegi Laiuse metskonna koosseisu ?, on meie valduste hulgas kaitstavat territooriumi 12 protsenti,” ütles Jaan Anni. “Metsakultuuregi rajame me päris palju ? 100 hektarit aastas ning loodus ise aitab meile jõudsasti kaasa. Peatselt seisab meil ees aga suur hulk tööd endiste põllumaade, näiteks riigimetsa sisse jäävate endiste metsavahitalude põllulappide metsastamisel.”
Riikliku autasu tõid Jaan Annile muu hulgas tema teened metsakuivendussüsteemide uuendamisel. Metsakuivendussüsteeme on Laiuse metskonna maadel viimasel ajal tõesti hoolega rekonstrueeritud: valminud on 1200 hektari suurune objekt Otil ja 500 hektarine objekt Kärdes, tänavu alustati 2100 hektarist objekti Kuristal.
“Metsakuivendusse suhtutakse tänapäeval mitmeti, aga meil pole valikut: kui me pool sajandit tagasi rajatud kuivendussüsteeme ei taasta, jääme ilma suurest hulgast ilusast metsast,” ütles Jaan Anni.
Kunagise Vaimastvere metskonna metsad said nimelt 1960. aastal pea täielikult kuivendatud ja parandatud maale kasvas kõrge mets. Nüüdseks on kuivenduskraavid täis vajunud ja kui neid uuesti läbi ei kaevata, siis kuivab see väärtuslik mets paarkümmend aastat enne raieküpseks saamist lihtsalt ära, sest erinevalt tavalisest madalast metsast pole see märja pinnasega harjunud.
“Metsakuivendussüsteemide uuendamisel saame kasutada metsamajanduse investeeringuraha, st raha, mis metsast teenitud ja metsa tagasi suunatakse,” ütles Jaan Anni.
Eluaegne abi
Kuigi töökoht on Jaan Annil juba viiendat aastat Laiusel, elab ta abikaasaga endiselt Kaeral, kus asus aastakümneid Vaimastvere metskonna kontor. Abikaasa Ene kohta ütles Jaan Anni, et too on tema eluaegne abi. Selles mõttes, et peale abikaasaks olemise oli ta pensionile jäämiseni ka Vaimastvere abimetsaülem.
“Omal ajal olid n-ö peremetskonnad üsna levinud,” ütles Jaan Anni. “Sellise töö- ja elukorralduse juures sai naine vahepeal rahulikult lastega kodus olla. Ja eks naine puhkas tavaliselt ka mehe puhkuse koduseid toimetusi tehes ära.”
Jaan ja Ene Anni kahest pojast on vanem, 28-aastane Mehis kaitseväes õhuseireohvitser ja 25-aastane Meigo töötab Jõgeval ASis Valmeco.
Mis hobidesse puutub, siis see on Jaan Annil enamiku metsameestega ühine: jahipidamine.
“Jahil käies õpid kõige paremini metsa tundma,” väitis Jaan Anni. “Tavaliselt ei lähe sa ju otse läbi metsatüki ega näe, mis seal toimub.”
Loomi on Anni lasknud igasuguseid, karu välja arvatud. Liha poolest peab ta parimaks jahisaagiks metssiga, aga süüa kõlbavat hästi kobras ja ilveski, kui neid hästi teha osata.
Kas kolleegidele korraldatava “ordenipeo” laualgi ulukiliha saab olema, seda ma Jaan Anni käest ei küsinud. Aga et ordenipidu tuleb, on kindel.
“See aumärk pole kindlasti üksnes minu, vaid kogu metskonna välja teenitud,” ütles Jaan Anni, lisades, et ordeni saamine polnud esimene kord, mil ta Arnold Rüütli kätt sai suruda: EPA rektorina andis Rüütel talle omal ajal kätte nii matrikli kui ka diplomi.
RIINA MÄGI