Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso lausus presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilvest õnnitledes, et ootab huviga Ilvese panust Euroopa debatti oma uuel ametikohal.
Euroopas on igal rahvusel oma keel ja oma nägu. Rahvusriigid on kultuuri erisuste üle uhked ega segune ühtlaseks massiks nagu Ameerikas. Nii ei pea ka meie püüdma olla midagi muud kui eestlased.
Kuigi see on kõige pikem tee, peab ükskord muutuma kogu eestlaskonna mõtteviis. On oluline mõista, et terve Euroopa ja Eesti koos temaga, liigub ja kasvab. Et ainult siis, kui me oleme liikmesriigina tõsiselt võetav, saame me olla kindlad, et kuulume lääne kultuuri- ja õigusruumi.
Euroopa Liit pole mingi hirmuäratav koll, kuid ta pole ka sotsialistlik hoolekandeasutus. Euroopa Parlamendis toimuvad pidevad debatid, kus kaitstakse väga erinevaid seisukohti ja huvisid kõige kõrgemal tasemel. Selle töö tulemusi, mida meie saadikud teevad Brüsselis ja Strasbourg?is, ei oska me sageli näha ja märgata. Selle asemel, et kiruda tobedatena tunduvaid eurodirektiive, võiks mõnikord mõtelda sellele, et äkki asub liigne bürokraatia hoopis Tallinnas ja mitte Brüsselis.
Et Eesti hääl kõlaks
On äärmiselt rumal ja kahetsusväärne, kui Euroopa Parlamendi valimise seadust Eestis tõesti muudetakse selles suunas, et järgmisel korral hakkavad toimima kinnised nimekirjad ja me valime vaid erakonda. Pigem tuleks eelistada avatud nimekirju ja seadust muuta selles suunas, et valituks osutuksid enim hääli saanud isikud, olenemata sellest, kas ja kuhu nad Eesti poliitilisel maastikul kuuluvad. Valima minnes tuleks küsida, millisesse Euroopa Parlamendi fraktsiooni hakkab valitud isik kuuluma, sest fraktsiooni suurusest ja usaldusväärsusest oleneb, kuidas Eesti hääl hakkab Euroopas kõlama. Protestikandidaadile pole mõtet panustada.
Senise seadusega jooksid üleliigsed hääled sama erakonna järgmistele numbritele edasi, mis oli ka kõike muud kui otstarbekas. Praegu menetluses oleva seadusemuudatuse puhul võime aga jõuda olukorda, kus võimekad ja populaarsed inimesed üldse parlamenti ei pääse, sest suletud nimekirjade meetodil annaksid valijad Euroopa Parlamendi valimisel oma hääle erakonna kandidaatide nimekirjale tervikuna ja eelnõu ei näe ette ka kandidaatide nimekirjas olevate inimeste ümberreastamist vastavalt saadud häälte arvule. Valituks osutuvad kandidaadid vastavalt erakonna määratud järjestusele ning nimekirja poolt saavutatud mandaatide arvule.
Nagu Koidula näidendis
Imestama paneb, miks mõned erakonnad sellist Eestile kahjulikku seadusemuudatust soovivad. Tõeliselt võimekaid poliitikuid leidub ju meil mõni igas erakonnas. Euroopa Parlament koosneb valdavalt säravatest isiksustest ning parteisõduritel ja hallidel hiirekestel pole Brüsselis midagi teha ? neid ei pane seal keegi tähele.
Niisugused valimised võivad tulevikus osutuda tõeliseks farsiks ja kui valimisaktiivsus selle tulemusena ka ootuspäraselt langeb, võime endale järgmises koosseisus saada sellised eurosaadikud, kelle Brüsselisse saatmist eesti rahvas enam ära kahetseda ei jõua.
Mõnikord jääb mulje, et eestlaste hulgas leidub liiga palju ülipüüdlikke balti matse, kes käskude täitmise iseendale ja kahjuks ka teistele keeruliseks muudavad ja on ka Koidula näidendist tuntud Mäeotsa Peetrid, kes nn iseenese tarkusega uhkeldavad. Nii sageli on rumalus meis endis, kuid kes küll teadlikult tahaks nende tegelastega samastuda.
Meie uus president on loomulikult nimitegelane näidendist ?Säärane mulk?. Mis sellest muutub, et valisime Männiku Märdi? Igapäevaelus mitte midagi. Laiemas plaanis tagab see kindlusetunde, et maakera ja meie ühes temaga ei pöördu itta. Kindlasti pole aga mõtet linnukestena oksal looja või presidendi peale lootma jääda, et nad meid toidaksid. Lihtsalt meil kõigil on võimalus elada läänes ja vabadus teha seda nii, nagu ise tahame. Sellest peab piisama.
JAANIKA KRESSA
