Isadepäeva traditsioon on juba üsna hästi juurdunud. Koolides ja lasteaedades tähistatakse seda kas ette või järele, kodudes sebitakse pühapäeval kookide ja õnnitluskaartidega ringi ja mõnes peres tulevad suured lapsedki üsna kaugelt just sellel päeval vanemaid vaatama.
Tõsi, kui nad mahti ei saa, siis helistavad või saadavad e-kaardi – probleemi pole. Oluline on, et üksteise jaoks alati olemas ollakse, kuigi teinekord vaid mõttes.
Üks nukravõtu aga on kogu selle rõõmu juures siiski olemas. Kui peres isa pole, see tähendab et laps teda ei tunne, siis ei aita ka reibas jutt, et ta igal lapsel ju tegelikult olemas on, väikese inimese kulmude vahelt murekortsu hajutada. Need, kelle isa kaugel maal töötab, polegi tegelikult väga kehvas seisus. Nemad võivad isegi uhkusenoodiga hääles kuulutada, et issil pole seekord aega, aga ta tuleb koju siis-ja-siis, ja jääb ehk mitmeks päevaks.
Paraku on aga igas lastekollektiivis neidki, kelle pole aktusele ega ühisele mänguõhtule kaasa võtta isa ega kasuisa, onu ega vanaisa.
Püüdkem siis sellise murega kokku puutudes võimalikult taktitundelised olla, siis oskavad seda lapsedki.
Ja rõõmsat homset pühapäeva kõigile!
10. november 2012
