Kunstikooli neljas kursus avas üleeile Jõgeva kultuurikeskuses ühisnäituse “Figuurid”, mis lõpetab selle kursuse näituste sarja. Figuuride joonistamine kuulub neljandal kursusel joonistamise õppekavva.
Inimkeha kujutamine pole lihtne isegi nende jaoks, kes mitu aastat kunsti õppinud.
“Inimese kujutamise teeb raskeks just näo joonistamine,” arvas neljanda kursuse õpilane Joanna-Eliisa Servet. “Keeruline on näiteks tabada konkreetsele inimesele iseloomulikke näojooni ning välja joonistada näole langevaid varje.”
“Kuna inimese joonistamine nii keeruline on, ei meeldigi mulle seda eriti teha,” lisas Annaliisa Jäme. “Parema meelega maalin maastikke.”
Ilma inimese kujutamise oskust omandamata aga kunsti õppida ei saa. Neljanda kursuse juhendajale Auli Kumelile meeldivad figuuride näitusel kõige rohkem visandid. Kuna need on üsna kiiresti, nappide joontega ja otse modellilt maha joonistatud, annavad need kõige paremini edasi emotsioone.
“Modellile oligi antud ülesanne väljendada mingeid emotsioone ja me kõik aitasime nuputada, kuidas seda peaks tegema,” ütles Auli Kumel.
Põnevaid tulemusi andsid ka kunstiklassikat kaasavad eksperimendid. Näiteks mitmel õpetaja Elita Järvela juhendamisel valminud värvipliiatsijoonistusel on noored autorid kokku sobitanud pool iseenda nägu ja pool mõnelt kunstiklassikasse kuuluvalt portreemaalilt pärit nägu. Samuti on õpilased lavastanud klassikalistest figuuri kujutavatest maalidest inspireeritud stseene, jäädvustanud neid fotodele ning töödelnud paralleelselt nii koopiat originaalist kui ka omalavastatud fotostseeni.
Tunne inimest!
Ka kunstikooli ruumes ehk siis spordikeskuse Virtus fuajees näha olev fotonäitus “Tunne inimest” on, nagu pealkirigi ütleb, pühendatud inimese ja tema emotsioonide kujutamisele. Näitus on koostatud fototundides (fotograafia lisandus kunstikooli selle õppeaasta kavva n-ö projektikursusena) tehtud ja koolisisesele konkursile “Tunne inimest” laekunud töödest. Fotoõpetaja Maris Roosti arvates võib näitusepilte käsitleda kui üht terviklikku lugu noore inimese eneseotsimisest ja enese proovilepanemisest.
Häid inimese- ja meeleolutabamisi võib leida mitte ainult vanemate kursuste ja täiskasvanute kursuse töödelt, vaid ka päris väikeste, I kursuse õpilaste piltidelt. Iseasi, et mõni autor võlgneb osa oma töö headusest vist modellile: poseeriminegi pole teab kui lihtne tegevus.
Koolisisesel võistlusel hinnati mitte üksikfotosid, vaid kuni kuuest tööst koosnevaid komplekte. Fotonäituse esmaspäevasel avamisel said kolm paremat inimesepildistajat ? täiskasvanute kursusel osalevad Kätlin Johanson ja Kadri Reim ning I kursuse tüdruk Kristin Pedosk ? kätte ka oma auhinnad. Näitust vaadates oli meeldiv tõdeda, et “vana head” mustvalget fotot pole sugugi ära unustatud. Inimese portreteerimisel annab see hoopis teistsugused ja mõnikord huvitavamad võimalused kui värvifoto.
Kirju-mirju
Teine kunstikoolis üleval olev näitus on aga pühendatud just värviilmale: see kannab pealkirja “Kirju-mirju värvimaailm eesti rahva kunstis”. Osa kunstikooli õpilasi käis nimelt sõbrapäeval, 14. veebruaril Tartus Eesti Rahva Muuseumis, kus osaleti muuseumitunnis “Kirju-mirju värvimaailm”. Seal saadi näiteks teada, et vanimad värve tähistavad sõnad eesti keeles on valge, must ja punane. Alles seejärel leiti nimed hallile, kollasele, rohelisele, sinisele ja pruunile. Kõige uuemad, XX sajandist pärinevad värvinimed on aga lilla, roosa, violetne, bee? ja oran?.
Muuseumipedagoogilt saadud teadmised kinnistati töövihikut täites. Kuigi algul oli olnud ka väike plaan muuseumis olevaid etnograafilisi esemeid joonistada, loobuti sellest ajapuudusel: peale Eesti Rahva Muuseumi oli ju plaanis külastada ka Tartu Lastekunstikooli ning seal natuke graafikatehnikaid harrastada. Niisiis otsiti koju naastes kooli kaustade vahele kogunenud tööde hulgast üles just need, millel kõige rohkem värvidega eksperimenteeritud, aga ka need, millel kujutatud rahvakunstiesemeid. Mõned tööd tegid neljanda kursuse tüdrukud, kes ise Tartus ei käinud, muuseumi töövihikut appi võttes juurde ? ja saigi kokku üks kirju-mirju näitus.
“Jõgeva Gümnaasiumi mõned klassid on seda näitust juba vaatamas käinud ja õpetaja Ene Kõnnussaar on lastele andnud ülesande leida piltidelt võimalikult palju värvitoone ning need kirja panna,” ütles Elita Järvela.
Tegelikult võib sellel näitusel vabalt ka uusi värvinimesid leiutada: värvidel on ju aja jooksul olnud erinevaid nimesid ning sellealane sõnaloome võiks jätkuda.
RIINA MÄGI
