Möödunud nädalal sai kaante vahele Kalju Jalaka raamat “Vabadusvõitleja ja Pitka-poiss Heino Jalakas”.
Heino Jalakas sündis 1921. aastal Avinurme vallas heal järjel taluperes. Paraku oli just sel aastal või pisut varem-hiljem sündinud noori eesti mehi Teise maailmasõja puhkedes hädasti vaja mõlema meid rünnanud suurriigi okupatsiooniväkke. Nii ei jäänud paljudel muud üle kui redutada metsas või üritada põgeneda välismaale. Nii metsavenna- kui põgenikuelu maitses ka Heino Jalakas. Paraku lõppesid noore mehe püüdlused Eesti riigile truuks jääda siiski kaugel põhjas, Inta vangilaagris, kus tuli elada ja rasket tööd teha kaheksa ja pool aastat.
Oma venna Heino pikast ja seiklusterohkest eluteest põhiliselt tema enda mälestuste põhjal huvitava ja rohke fotomaterjaliga illustreeritud raamatu koostanud Kalju Jalakas ütleb Heino kohta järgmist.
“Heinol oli oma kindel põhimõte: “Olen truudusevande andnud Eesti riigile. Okupantide eest ma ei sõdi. Lähen sõtta siis, kui see on Eesti riigile vajalik”.”
Raamat küljendati, kujundati ja toimetati Jõgeval ASis Seitung, trükiti Tallinna Raamatutrükikojas. Väljaandmist toetas rahaliselt Eesti Memento Liit.
Venna eluloo paberile pannud Kalju Jalakas on aga ka ise huvitava elusaatusega inimene. Kuigi sünniaasta 1928 võimaldas tal sõda ja poliitilisi segadusi veel noorukisilmadega kõrvalt jälgida, ei lasknud okupatsioonivõim temalgi oma noort elu nii seada, nagu ta ise seda soovinud oleks. Kõige kiuste sai siiski omandatud põllumajanduslik kõrgharidus, tehtud tublisti tööd, rajatud kodu.
Vanemas põlves on palju vaba aega kulunud mälestuste kirjutamisele, mida mõne päeva eest soliidset juubelit tähistanud mees edaspidi ka Vooremaa lugejatega jagada lubab.
KAIE NÕLVAK
