Kakskümmend viis aastat tagasi kutsus ÜRO Peaassamblee kõiki riike üles tähistama 1. oktoobril rahvusvahelist eakate päeva. Eestis tähistatakse eakate päeva 1999. aastast, mis on meelde jäänud rahvusvahelise eakate aastana. Tore, et selline päev olemas on. Kui mitte iga päev, siis sel päeval kindlasti peaksime enda ümber märkama kõiki eakaid. Ühiskond peaks sel päeval teadvustama, et suur osa meie hulgast vajab senisest rohkem tuge ja tähelepanu. Sel päeval tahaks kuulda vastukaja, kuidas need, kes on kutsutud ja seatud toetama eakate auväärset seisundit, ühiskonna väärtussüsteemide muutudes oma ülesandega hakkama on saanud. Kui palju me iga päev mõtleme sellele, millist elutarkust ja kogemustepagasit eakad endas kannavad? See tähendab ühiskonnale tervet varandust.
Leidsin hiljuti ühest kirjatükist viite eakate väärikale positsioonile enam kui kahe ja poole tuhande aasta taguses kuningate aja Roomas ? mõiste “senat? päritolu kaudu. Nimetus tuleb ladina keelest ning sõna senex tähendab vanameest, ka vana naist, ka rauka. Tolleaegses Rooma riigis tähendas senex eakate elukogenud inimeste kogu, kes olid kuningate nõuandjad. Ka tänapäeva keelekasutuses on mõiste “senat?, mis tähendab kahekojalise parlamendi ülemkoda mõnes riigis. Meie igapäevases kõnepruugis viitavad vanade austamisele sellised tuntud ametinimetused nagu maavanem, vallavanem jt. Ent meile kõigile armas sõnapaar ? vanaema ja vanaisa ? on iga inimese keelel ja meeles inimpõlve algusaegadest peale. Seda tarkust, mida vanavanemad oma lapselastele ellu kaasa annavad, ei saa kusagilt mujalt. Eaka inimese elutarkus ja kogemused, lausa kullaterad, on seda väärt, et need kokku koguda ning ühise tegevuse kaudu noorematele edasi anda. Ent põlvkondadevaheline side tundub paraku üha enam nõrgenevat, seepärast on nendest väärtustest vaja rääkida.
Minult on sageli küsitud, mis see kõiki ühendav side võiks olla. Vastus on lihtne ? eestluse elujõu hoidmine, sest väikese rahva jaoks ei ole midagi olulisemat. President Arnold Rüütli eestvedamisel on eestluse elujõu hoidmine kirjutatud ühiskondlikku leppesse. See on Eesti kõige laiapõhjalisem valitsusväliseid organisatsioone ühendav dokument, millega on ühinenud 63 kodanikuühendust. Nad on seadnud sihiks tuntavalt tõsta Eesti inimeste elatustaset aastaks 2015, oluliselt vähendada sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust, ning ennekõike peaksid seda märgatavalt tundma lastega pered ja pensionärid. Kuid iseenesest ei juhtu siin ilmas midagi, keegi peab selle eest hoolt kandma. Võime rõõmustada selle üle, et tööpuudus on lähenemas nullile. Kes vähegi tahab tööd teha, see ka ameti leiab. Eesti majandusel on läinud hästi ja sellest tulenevat heaolu on jagunud paljudele-paljudele inimestele ? suurenenud on peretoetused ja pensionid. Keskmine vanaduspension on viimase kolme aasta jooksul tõusnud rohkem kui 1200 krooni võrra. Olengi oma mõttekaaslastega aastaid ajanud seda asja, et tõsta pension inimväärsele tasemele. Tõsi on see, et ikka liiguvad hinnad nagu kättesaamatud loomad üha kõrgemale ja kaugemale. Seepärast peab pension pidevalt tõusma ja noorema põlvkonna ülesanne on teha kõik endast olenev, et õiglane osa ühiskonna tulust jaguks oma elutöö teinud inimestele. Rahalises väljenduses tähendab see lähima nelja aasta jooksul seda, et keskmine vanaduspension tuleb tõsta vähemalt 5500 kroonile.
Elus on palju asju, mida rahasse ümber arvestada ei saa. Kõike rahas mõõta on naeruväärne, kuid kindlasti peab pension võimaldama ka eakatel inimväärselt elada. Ja ehkki kalendris on päriselt teie omaks kuulutatud vaid oktoobri esimene päev, soovin tegusaid toimetusi ja huvitavaid kohtumisi, armastust, hoolivust ja päikest kõigisse teie päevadesse!
Igast päevast tuleb loota,
sünnib väike ime,
tuleb kauniks imetleda iga väikseim õis,
tuleb juba hommikuti
hajutada uduvine,
siis sünnib päev,
mis päikseline?
Mai Treial
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees,
Rahvaliit
