Küsimus on selles, et olen kuulnud paljusid inimesi ütlevat, et nende antud häältest midagi ei muutu – kõik on üks ja sama jama niikuinii! Niikuinii on ühed-samad ahnitsejad, kes inimese pärismuredest-probleemidest suurt ei hooli ning küllap need vargad seal eesotsas vist ei taipagi, mis need valuprobleemid olla võiksid.
Selline, tegelikult massiline suhtumine teeb ikka kurvaks küll. Minu jutt on just selliste arusaamade kandjatele suunatud, palun lugege.
Ikka samad tõkked
Asi on selles, et oma isamaa, rääkimata kodukoha ülesehitamisel takerdume me igas sfääris, igas rakukeses siinses ühiskonnas ikka ja jälle samade tõkete taha. Need tõkked on:
ÜKSKÕIKSUS. Meie pole valmis ise endast parimat ühiskonnaelu arendamiseks andma. Selle asemel närime tähti ja laksutame keelt ja raiskame kallist aega, kus võiks ju endale tõepoolest selgeks teha, keda siis ikkagi valida, st olla aktiivne. Sest kui üldse valima ei lähe, ei pääse ka tegijad midagi tegema, mõistate? Või on nii, et need, kes tõepoolest midagi headuse, südame ja vastutustundega tahavad teha, on kõrvaltvaatajale? ?imelikud, nagu poolnaiivsed inimesed?! Ikka sellist üleolevat kavalust oleks vaja, sellist tabamatut tarkust?eks ole! Vähe sellest, meie õpetame ka oma lastele sellist suhtumist!
KADEDUS. Meie rivaalitseme, oleme kadedad ja väiklased üksteise suhtes! Teeme tagaseljasosistamistega üksteisele haiget, ilgume ajakirjanduses oma enda saamatuse üle ning kõigele lisaks? kõik teised on süüdi, aga mitte mina, mitte meie! Ja ega otse ei tihata ka asjadest rääkida. Toon näite: ?On need riigiisad ikka pätid küll!? ja ?Oli tore, et nii kõrged külalised meid külastasid!? Võta või jäta..
KÜÜNILISUS. Meie ei usu õilsusse! Selline ?vanamoeline? nähtus ei ole vist meie rahva seas enam moes. Kõige hullem on see, et ilusad traditsioonid hakkavad hääbuma. Kas üksnes laulu- ja rahvatantsupeost piisab? Vast oleks kena ka jaanipäevadel kaine olla! Rääkimata jõuludest ja sünnipäevadest.
Muuseas, okupeerijate üks eesti rahva hävitamise plaanraamistik nägi ette õpetada meie rahvast jooma. Selle oskuse oleme nüüdseks omandanud, seda on eriti maaregioonides näha. Ka noorte seas, kelle eeskujudeks me ise oleme.
HIRM. Meie oleme kapseldunud omaenda protestimeelsusse, mis oli küll vajalik, et kõik need okupatsioonid üle elada ja sealt ikkagi rahva ja rahvusena välja tulla, kuid mis nüüd meid ennast ahistama kipub. Nagu ripuksid mingid nähtamatud kollased hambad kusagil õhus ning iga väiksemagi küsitavuse korral on need mürgihambad nõus sind halvavalt salvama. ?Kümme korda mõõda, üks kord lõika!? pole kah enam moes.
Miks ma nii kirjutan?
Ei taha enamat lisada, kuigi oleks küll.
Miks mina nii ütlen? Miks mina nii näen? Miks ma nii kirjutan?
Ma ei tea seda. Ehk sellepärast, et näen sellist tahumatust läbi. Ma ei tea, miks, aga haiget teeb. Ja ma mõtlen, kuidas saaksin midagi muuta, kuidas saaksin aidata.
Kuidas saaksin selle katkise paadi veel ära lappida, omal moel. Äkki sellestki aitab, kui oma kõige tervemat sõrme kasvõi ühegi väikese augu ees hoida jaksan, teistega koos? kes kah nii mõtlevad.
Siiri Sisask,
Riigikogu liige, Res Publica
