Haldusreform on toonud kaasa palju sellist, mida esialgu ei osatud või ei soovitud ette näha. Üheltpoolt on võimatu olla hiromant või teadmamees ja öelda, et kui te teete seda või teist, toob see endaga kaasa selle ja selle.
Kui rahvas veel piiblilugu teadis, kutsuti ettenägelikke inimesi prohvetiteks. Prohvetid olid ennekõike isikud, kes lõid põhjuse ja tagajärje seose ning kutsusid meeleparandusele. Nad kinnitasid, et kui te jätate midagi tegemata, ei tule ka kohutavaid tagajärgi.
Haldusreformi tulemus on paraku see, et kohalik, tugevana tundunud identiteet on nii mõnelgi pool pihta saanud või pihta saamas. Asutuste ette kerkivad suurvaldu mainivad sildid, olgu siis tegemist raamatukogude, spordiühenduste või muuseumitega. Kätte on jõudmas aeg, kus pikkade traditsioonidega koolid muutuvad suurvalla koolide filiaaliks.
Selliste muutumistega ei ole paljud oma kodukanti armastavad kodanikud nõus. Nii mõnigi proovib protsessile kätt ette panna, kasvõi ajutiselt, et vähemalt antaks aega atra seada. Kõigile on ilmselge, et raha on alati vähe ja kuskilt on vaja koomale tõmmata. Kuid üsna selge on ka see, et paljudele meie kultuuri- ja haridusnähtustele tuleb peale maksta.
Me peame oma riigile ja iseolemisele niikuinii peale maksma. Selleks meil see iseseisvus ju ongi. Ükskõik mis, aga ühtegi teist Puurmani kooli maailmas pole. Sellega võiksid kõik, kes liitmisega tegelevad, arvestada.
