Aabits on oma töö teinud, tema abiga on lapsed lugemise selgeks saanud ja edasi on võimalik juba teisi raamatuid lugema hakata. Et see on väikese koolilapse elus kindlasti üks äramärkimist väärt teetähis, kogunesidki Põltsamaa kultuurimajja ühisgümnaasiumi ja Lasteaed-Algkooli Tõruke esimese klassi lapsed, et mitme kuu lahutamatut kaaslast aabitsat meenutades tema auks pidu pidada. Suure alguse esimest raamatut ei saa ju lihtsalt niisama kõrvale jätta, seepärast on esimeste klasside ühine aabitsapidu Põltsamaal juba traditsiooniks saanud.
Tegelased aabitsast ja päriselust
Koos lauldi, loeti jutte ja luuletusi ning lavastati aabitsast tuttavaid lugusid. Päeva juhid Aadam ja Anna olid samuti aabitsa lehekülgedelt elavaks muutunud ja laste juurde saali tulnud. Päriselus on nad aga Põltsamaa Ühisgümnaasiumi abituriendid. Vares, Kukk ja teisedki tegelased, kes lastega koos lustisid, olid samuti aabitsast tuttavad. Publikuks olid saalis enamasti laste vanemad, vanavanemad, õed ja vennad.
Tähtsa päeva puhul olid lapsi tervitama tulnud mõlema kooli direktorid – Helje Tamme Tõrukesest ja Aimar Arula Põltsamaa Ühisgümnaasiumist. Koolijuhid uurisid, kas lapsed ikka oma tähtsat raamatut hoolega hoidnud on ja valmis selle endile mälestuseks jätma. “Jaa,” vastati koos ja kindlalt. “See on suure algustee esimene raamat,” ütles Helje Tamme. “Võluraamat, sest kui sellest tähed selged, jõuate edaspidi veel palju lugeda ja õppida,” leidis Aimar Arula.
Aadam ja Anna pidasid seepeale tarvilikuks üle kontrollida, kas lapsed ikka tõepoolest lugemise selgeks on saanud. Astusid aabitsaga laste sekka ja lasksid neil sealt katkendeid ette lugeda. Oma endistele kasvandikele ütlesid parimaid soove edaspidiseks lasteaiaõpetajad Elle Uustalu Tõrukesest ja Ester Pook lasteaiast Mari.
Hoogne pidu kõigile
Ühisgümnaasiumi lapsed etendasid koolipäeva ning selle kinnituseks helistati aeg-ajalt ka kella. Laulud ja lood kõnelesid nii tundidest kui ka vahetundidest ning kõigest põnevast, mida koolipäevad kaasa toonud. Tõrukese lastel oli väikese dramatiseeringu ja laulmise kõrval eriti tähtsal kohal tantsimine, mis neil suurepäraselt välja tuli.
Oma väikseid sõpru tervitas nende tähtsal päeval XII klassi õpilaste esindus ühisgümnaasiumist, kelle eestvõtmisel lauldi koos “Kui sul tuju hea…”.
Seejärel tuhises saali Vares, kes väitis end samuti juba koolis käivat. Et talle aga lasteaias käies oli kõige rohkem meeldinud mõistatusi anda ja neid lahendada, siis laskis ta ka lastel mõistatusi ära arvata. Kes õiget vastust teadis, sai pai.
Kõige lõpus saabus kiirustades Kukk maalt Oina, Kalkuni ja Sea seltsist. Tema küsis lastelt tähtede äraarvamiseks abi, mida talle ka suure kaasaelamisega jagati. Siis laskis Kukk aga lastel endale ette lugeda kirjatüki, mille Kalkun tema kohta kirjutanud ja millest selgus, et viimane teda üpris haledalt haneks tõmmanud oli. “Vaat siis, kui tähtis on, kui ikka ise lugeda oskad,” muutus Kukk kirja sisu kuuldes pisut mõtlikuks. Kaua tal nukrutseda aga ei lastud, sest peo lõpuks kogunesid kõik lapsed ühisesse tantsuringi ja muidugi haarati sinna ka Kukk kaasa.
VAIKE KÄOSAAR
