Täna kaheksakümmend viis aastat tagasi sündis Hugo-Eduard Alter, kes on särava isiksuse, entusiastliku loomeinimese ja energilise organisaatorina jätnud väärikaid jälgi nii Eesti ajakirjandusse, puhkpillimuusikasse ja meeskoorilaulu kui spordilukku.
Jõgevamaa meediamaastikule on iseäranis oluline fakt, et ajavahemikul 1976-1995 töötas Alter rajoonilehe Punalipp ja maakonnalehe Vooremaa peatoimetajana.
Hugo Alter sündis Tallinnas ja lõpetas Viljandi II keskkooli. Sarnaselt mitmete oma kaasaegsete meediategelastega, omandas ta ajakirjandusliku kõrghariduse NLKP kõrgema parteikooli ajakirjandusosakonnas. Enne ajakirjandusse tulekut töötas ta matemaatikaõpetajana, muusikaõpetajana ja vanempioneerijuhina. Esimeseks Alteri toimetatavaks ajaleheks (1951-1954 ) oli Viljandimaal ilmunud Traktoristi Sõna. 1959-1975 oli Alter Saaremaa rajoonilehe Kommunismiehitaja peatoimetaja asetäitja. Seejärel algasid Jõgevamaa aastad.
Rahmeldas mitmel rindel
Hugo Alterile iseloomuliku omadusena märgivad tema kunagised kolleegid ja alluvad Jõgevalt tema pidevas liikumises olemist – nii vaimselt kui ka füüsiliselt. “Hugo oli üks rahutu hingega väsimatu inimene, nooruslikult entusiastlik, ülienergiline, korraldaja, sehkendaja ja organiseerija kuni oma elupäevade lõpuni,” ütles kauaaegne rajooni- ja maakonnalehe ajakirjanik Vaike Käosaar, kes töötas Alteriga koos ligi kolmkümmend aastat.
Ajakirjandusrinde veteran Ardi Kivimets märkis, et kümnest Jõgevamaa ajalehe toimetajast õnnestus tal kõige kauem Hugo käe all kosutavat “sõnnikut” ajakirjanduspõllule laotada. “Peatoimetaja Alter rahmeldas mitmel rindel: meeskoor ja mitu puhkpilliorkestrit, filateelia, numismaatika, jalgrattasport, mööbli restaureerimine. Tollal oli palju nõupidamisi ja koosolekuid, kust kohusetruu toimetaja ei saanud puududa ja eks ühiskondlikke ülesandeid jagati talle rohkesti. Vahel, kui aga Hugo midagi siiski korraks tegemata jättis, poetas ta tavalisest kiledama häälega paar-kolm kuradit ja lisas, et ega tema üksi ka kõike teha ei jõua. Lõpuks püüdis ta aga ikka ise vajaliku asja joonde ajada,” pajatas Kivimets.
Igal kollektiivi juhil on oma suhtlemisviis. “Viha ta ei pidanud. Sa võisid temaga kuitahes ägedalt tülli minna ja vastastikku ka hirmsaid sõnu öelda, aga sinnapaika see jäi. Kes aga tõsiselt hädas või mures oli, seda Hugo hätta ei jätnud. Omasid hoidis ta väga, ametipostist olenemata,” lausus Käosaar.
Vooremaa toimetaja Riina Mägi sõnul ei pruukinud Alter olla alati see, kes ta tegelikult paistis. “Kui ma 1981. aastal Punalipu toimetusse praktikale tulin ja toimetaja, (tänapäeva mõttes peatoimetaja) kabinetti astusin, jäin ma mehele, kes, terekäsi pikalt ees, vastu tuli, üpris jahmunult otsa vaatama, sest olin arvanud, et näen seal hoopis teist inimest. Üks tuttav oli mulle nimelt hiljuti raudteejaamas üht meest näidanud ja kinnitanud, et see on Hugo Alter. Tegelikult oli see keegi muu. Minupoolne sissejuhatus ongi omamoodi võtmeks Hugo Alteri värvika isiksuse lahtimõtestamisel. Ta polnud päriselt see, kes ta esmapilgul tundus olevat. Tema lärmakavõitu, tüütult jutuka ja sahmerdava väliskesta all peitis ennast tundlik ja hooliv inimene, kellel polnud sugugi ükskõik, kas tema alluvad peale töö ka muudel “rinnetel” hakkama saavad.”
Alterliku ajalehe loominguline nägu
Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna emeriitõppejõu ja kunagise ajalehe Edasi asetoimetaja Sulev Uusi sõnul peeti Hugo Alteri juhtimisel ilmunud Punalippu ja Vooremaad erinevate küsitluste põhjal tasemelt üle keskmise rajooni(maakonna)leheks. “Mäletan, et ühes küsitluses uuriti jõgevamaalaste ajakirjanduslikke eelistusi ja 40 protsenti vastajatest nimetas kohalikku ajalehte heaks,” meenutas Uus.
Hugo Alteri toimetatud ajalehe loominguline nägu sündis märkimisväärsema osa ajast sotsialismiajal. Alter oskas aga süsteemiga toime tulla ja ajakirjanikke selle spetsiifikast hoida. “Punalipp oli omal ajal Eesti Kommunistliku Partei Jõgeva Rajoonikomitee ja Jõgeva Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee häälekandja. Seega oli funtsionääridel õigus lehetegijatele “peale hüpata”, kui lehes nende meelest miski valesti oli. Hugo võttis sellised löögid alati enda peale ega korraldanud alluvale, kes tegelikult selle “käki” kokku keeras, toimetuses mingit näidishukkamist. Kui üldse midagi ütles, siis nelja silma all ja väga rahulikult,” tõi alterlikust juhtimisstiilist näite Riina Mägi.
Eks ajakirjanikul ole aga peatoimetajaga toimetulekuks omapoolset nutikust vaja. Sel teemal meentutas Mägi, et Hugo Alteri kui ülemusega suhtlemiseks kasutas ta aastaid ühte ja sama taktikat. “Kui ta mulle mõne ülesande andis ja ütles, et see tuleb täita viisil A, aga mina arvasin, et viisil B, siis ei hakanud ma temaga vaidlema, vaid tegin asja oma äranägemise järgi. Hugo oli tagantjärele veendunud, et kõik sai tehtud, nagu tema ütles. See taktika töötas. Me saime väga hästi läbi.”
Klappis hästi noortega
Käosaar tõstis esile Alteri püüdlust ajakirjanikud toimetuse seinte vahelt võimalikult sageli välja viia. “Käisime kogu toimetuseperega tutvumas majandite ja ettevõtetega. Need olid toredad kohtumised koos põhjalike ekskursioonidega, mille tulemusena ilmusid ka pikemad kirjatükid. Niimoodi käisime läbi ka kõik Eesti teatrid, mis oli meie jaoks eriti meeldejääv ja põnev. Loodetavasti oli huvitav lugejatelgi. Omaette teema on Hugo organiseeritud iga-aastased ajalehe kirjasaatjate päevad koos rohkete ettekannete ja huvitavate külalistega. Hiljem istusime siis kõik koos ikka pika laua taga. Poliitikud, tuntud meediategelased, televisioonirahvas, kirjanikud, kunstnikud – keda kõike meie Suure tänava (nõukogude perioodil Viktor Kingissepa tänava) vana maja seinad ei mäleta. Mati Talvik, Enn Anupõld, Hugo Hiibus on vaid vähesed nimed paljudest. Ent see maja mäletab ka paljusid rõõmsameelseid noori inimesi, sest vahepealsel ajal muutus meie toimetus Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite aktiivseks praktikabaasiks. Hugo klappis noortega hästi ja leidis kiiresti ühise keele. Nii on Vooremaa toimetuses oma praktikaaja veetnud noored Hans H. Luik, Peep Pedmanson, Mart Juur, Tiit Pruuli ja paljud teisedki.”
“Kui piirid lahti läksid ja Jõgeva linn endale Soomest sõpruslinna sai, tekkis meilegi Soome sõprustoimetus, kellega hiljem kujunesid pikemaajalised sidemed. Käisime vastastikku ka külas, ikka Hugo eestvõtmisel. Hugo jaoks oli tähtis ka toimetuse ajalugu, mida ta hoolega uuris. Toimetuse endised töötajad olid alati külla oodatud ja ka meie ühistel ettevõtmistel osalema.”
Ardi Kivimets peab oluliseks märkida ülemuse soosivat suhtumist alluvate kõrvaltegevustesse. “Et rajoonilehe ajakirjaniku palk oli ka tollal üsna pisike, vahepeal isegi postiljoni omast väiksem, utsitas Hugo ka lisatasu teenima, kas siis kaastöödega vabariiklikele väljaannetele või asutuste pisilehtede toimetamisega. Vahel oli aga lisasissetulekuks Kungla kolhoosis lapikese peedipõllu kõplamine, ja ikka koos peatoimetajaga.”
Ajakirjandusõppejõud Sulev Uus rõhutas, et toimetamise töö kõrvalt kirjutas Hugo Alter ise huvitavaid ja sisukaid artikleid.
Julgustas korrektori ajakirjanikuks
Kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate algul Vooremaa tegevtoimetajana töötanud Anne Mihhailov (Päid) alustas Hugo Alteri meenutamist Oskar Lutsu “Kevadet” parafraseerides. “Kui ma möödunud sajandi viimasel veerandil tolleaegse ajalehe Punalipp toimetusse jõudsin, oli Hugo Alter seal täiesti olemas, istus oma suure laua taga ja ulatas terekäe. Tema oli see inimene, kes julgustas mind korrektoritöö kõrvalt nupukesi treima. Hiljem sain endise sporditöötajana muu hulgas õiguse kajastada rajooni spordielu. Siingi oli üheks soovitajaks Hugo Alter.
Kui Hugot meenutan, tulevad kohe silme ette tema kaunis naine Elle ja võrratu tütar Sirje. Ja loomulikult Hugo mustad puudlikutsud (neid oli järjestikku vist kaks), kes aeg-ajalt meie toimetuse puhketoa põrandal musta vaibakesena magasid. Siis Saaremaa must leib ja suitsukala, millega Hugo meid vahel kostitas. Ta pidas meretagust elu au sees.
Ja muidugi kangastub mulle jalgrattal mööda Jõgeva linna tänavaid kihutav Hugo, lips tuules lehvimas nagu linnutiib. 40. sünnipäevaks kingiti mullegi toimetuses jalgratas, tubli roheline sõber, millega sõitsin hiljem oma 12 aastat. Aga alguses võtsin vist nooruseuljuses liiga suure kiiruse sisse. Igatahes lahkusin ühel kaunil mihklipäeval Vooremaa toimetuse turvaliste seinte vahelt laia maailma. Umbes aastajagu hiljem peatas Hugo Alter mind tänaval ja küsis mulle silma sisse vaadates, kas ma olen nüüd oma eluga rahul. Vastasin,et jah, olen rahul, kuigi südames ma seda siis veel ei tundnud. Praegu võin täiesti siiralt vastata: “Jah, ma olen oma eluga rahul!”
Teed ja ristteed
Hugo Alter ja jalgrattasport on kesksel kohal ka praeguse Vooremaa peatoimetaja Helve Laasiku meenutustes.
“Kohtusime Hugo Altergiga aastaid igal suvel Saaremaal Saaremaa velotuuri ajal. See oli üks kindel kamp, kes käis igal suvel just velotuuri ajal Saaremaal, nii umbes kümmekond inimest. Hugo Alter teiste hulgas. Saaremaa velotuur oli ajalehetoimetuse organiseerida. Mina olin siis Saaremaa lehe toimetuses suviti tööl. Olin jõudnud tagasi oma isapoolsete juurte juurde ja tol ajal päris kindel, et jäängi Saaremaale. Velotuuri kohtunikena tegime kõike, mida vaja oli – küll sai vahefinišeid võetud, küll protokolle trükitud. Ja ka muid jooksvaid ülesandeid täidetud.
Hugo oli alati kohal. Ta võttis siis spetsiaalselt puhkuse. Ja alati naeris, et näe, Jõgevamaa inimesed peavad kokku saama ikka Saaremaal! Saaremaa ja Jõgeva toimetus said kokku veel Saaremaal ja Jõgevamaal. Saaremaa kokkusaamine oli sessi ajal, sinna ma ei jõudnud. Aga sügisese Jõgevamaa kohtumise tegin küll kaasa. Kurb oli saarlaste bussist Põltsamaal välja astuda ja koju sõita. Minu identiteet oli siis kõvasti Muhu- ja Saaremaa poole kaldu.”
Laasiku sõnul võis Hugoga raudselt luurele minna. “Ta oli nii tark ja kindel, ja kui ta midagi ei teadnud, siis ütles, et pole midagi, uurime järele. Ta ei olnud seltskonnalõvi, kuid tema olemasolu oli kuulda. Kaalukamates asjades ütles ta alati sõna sekka, kuid kunagi ei domineerinud.
Hugo oskas kuulata ja nõu anda. Mäletan üht juhtumit, kui üks võistleja oli väidetavalt teist lenksust tõuganud. Arutasime koos treeneritega, miks noored nii julmalt käituvad. Hugo püüdis asjast lõpuni aru saada. Tema jaoks ei olnud tähtsaid ja tähtsusetuid episoode. Ma ei mäleta enam, kuidas see juhtum tookord lahenes. Meelde on jäänud Hugo küsimused.”
(Järjneb)
JAAN LUKAS
