Järg 12. juunil ilmunud osale
Kui üles ärkasin, oli mul jube külm. Tekk oli pealt ära läinud, väljas mühises tuul ja sadas vihma, oli sulale läinud. Mõtlesin, kas unenäol on ka mingi tähendus. Võib-olla ma ei saagi aasta pärast koju, võib-olla tuleb mingi muudatus ja aega pikendatakse, või avastab mind NKVD? Või ei lasta isa koju, temal peaks sellel kuul aeg täis saama?
Meštšorkin rääkis, et oli teinud ettepaneku lasta mind uuel aastal puhkusele. Näeb siis, mis uus aasta toob, see on juba pooleteise kuu pärast. Olen juba mitu korda mõelnud, et võiks puhkusele küsida, ma pole siin neid halvasti teeninud.
17. november. Isa kirjutab, et saab koju, eeskujuliku töö eest vabastatakse veidi varem.
20. november. On selged ja päikesepaistelised päevad. Lund ei ole, külma on 10-15 kraadi. Ka väike järveke on jääs ja üks uljaspea läks sealt traktoriga üle sõitma. Läks ropsuga läbi jää. Õnneks oli poisil niipalju mõistust, et jättis kabiiniukse lahti, nii pääses ise välja. Sinna see traktor jäi, lubati suurte külmade ajal jääle tõsta.
Kodunt ei ole pikemat aega kirja saanud. Ei tea, mis seal lahti on. Ehk on isa ja ema uuesti koos Siberisse saadetud, venelastel käib see kähku.
Isa jäetakse asumisele
5. detsember 1954. Tuju on alla nulli. Sain isa käest kirja, kus seisis: “Ära saa kurvaks, kui seda kirja loed. Mind ei lastud koju. Laagris öeldi küll, et lähed koju, aga eks see ole ikka nii, et…” Edasi olid read mitteloetavad. On pragu Krasnojarski krais ehitustööl, mis on raske. Korter on ühiselamus, mille eest tuleb muidugi ise maksta.
Isal ei olnud kohtuotsuse järgi asumist ette nähtud, aga siiski saadeti. Kirjutab, et loodetavasti juhib Kõigevägevam saatust nii, et ikka veel kunagi koju tagasi pääseb.
Ei tea, kuidas ema selle kirja üle elab ja kuidas ta vastu peab. Ta on juba igatpidi muserdatud. Ka mina sõidan aasta pärast koju, kui midagi ootamatut ei juhtu. Ja kui see riigikord endiselt siis kehtib, pole minulgi Eestis muud teha kui turbarabasse tööle minna.
Laupäev, 18. detsember 1954. Varsti on uus aasta. Loodan, et 1956. aasta võtan vastu juba kodumaal.
Mulle kirjutab Ants, kes ongi juba kodus tagasi. Kurdab, et ei oska kodumaal külmal ajal midagi teha, igav on. Nooremat rahvast polevat eriti näha. Loodab, et saab uuest aastast kuhugi tööle. 24. detsember. Istun jõululaupäeval kütmata laos, sooja annab vaid 500-vatine elektrilamp. Vildid on jalas, puhvaika seljas, müts peas. Väljas olevat 32 miinuskraadi. Aga ega ma külma karda, pole siin kordagi haige olnud. Emalt sain jõuluks paki, hiljuti tuli ka isalt kiri. Ema saadab asjata mulle pakke, isale on rohkem vaja. Tema peab nüüd ise süüa ostma ja tegema. Nagu ma aru saan, on isa toiduks põhiliselt sügisel korjatud marjad, leib ja vahel harva ka kartulid, mis toaski ära külmuvad. Ema oli saatnud mulle terve kera hollandi juustu, oli ka praeliha purgis, mis rasvaga üle kallatud. Kodune toit on muidugi hea küll, aga mina saan siin ka küllalt süüa. Kokad on omad poisid, söömas käime eraldi ja saame ka tugevamad portsud. Vahel tehakse meile ka eraldi süüa. Ma olen üldiselt väikese söömaga ja ei tunne praegu millestki puudust. Iseasi oli esimene talv Jäämere lähedal, kui meid, eestlasi toideti nagu viimaseid fašiste tundra vangilaagris. Vägisi kipub meelest minema, et on jõululaupäev. Siin ei kasva kuuskegi, ümberringi on lage tuisune stepp. 5. jaanuar 1955. Ongi uus aasta. Jõulud möödusid märkamatult. Venelased ei tea midagi ei meie ega oma jõuludest.
Lootus puhkusele pääseda Tegin lao aruannet. Alampolkovnik Sadov ütles, et kui aruande valmis saan, sõidan kümneks päevaks puhkusele. 9. jaanuar. Aruanne on juba mitu päeva tagasi ära antud ja eile oleksin pidanud välja sõitma, aga öeldi, et ei sõida, võib-olla veebruaris. Sügisel uuriti täpsemalt, kus mu ema elab, võeti aadress ja küsiti, millises koolis ma käisin. Küsiti ka kooli aadressi. Nüüd käis staabikapten Pondarenko laos ja ütles, et kirjale, mis nad kooli saatsid, tuli vastus, et ma ei ole seal (VI keskkoolis) kunagi käinud. Mina kinnitasin, et olen selles koolis käinud ja usaldasin küsida, miks seda vaja on. Ta vastas vaid, et sellel pole tähtsust. Võib-olla kustutati mind pärast seda, kui Endel Parts 1953. aasta viimasel päeval kinni võeti, kooli õpilaste nimekirjast? Peale selle võeti 1950. aastal hulk VI keskkooli õpilasi kinni nõukogudevastasesse organisatsiooni kuulumise eest. Mina olin ka samas sõpruskonnas, kuigi ma organisatsioonist midagi ei teadnud. Ega ma staabikaptenilt julgenud pikemalt pärida ka. Minul kui soldatil on kohustus kapteni ees valvel seista ja vastata “tak totšno” või “ni kak net”. Saan isalt kirja, kus ütleb, et on juba veidi kohanenud. Kui tervis oleks hea, siis poleks hullem kui vangilaagris. Juba detsembris saatis arst ta haiglasse röntgenisse, aga et sinna on 23 kilomeetrit ja jalg on haige, pole ta saanud minna. Loodab, et kui saab invaliidipaberid, saab ka kergemat tööd valida. Toidust polevat osta muud kui margariini ja paastuõli, mõnikord ka leiba. Harva õnnestub saada halle nuudleid.
Sõidan koju! 16. jaanuar 1955. Pärastlõunal tuli Meštšorkin ja pistis mulle puhkusedokumendid ja sõduri sõidupileti pihku. Kümme päeva puhkust, sõiduaeg lisaks! Panin kohe asjad kokku ja ruttasin Kineli reisijaama, kuhu on siit kolm kilomeetrit. Kell 21 istusin juba Ašhabad-Moskva rongis ja heitsin varsti magama. Raudteeäärsed külad olid vee alla, ümber majade lainetas vesi — oli suur sula. 18. jaanuar kell 5 hommikul. Olen Moskvas, kuid et Tallinna rong käib ülepäeviti, tuleks seda 30 tundi oodata. Komposteerin pileti Bologojeni Leningradi raudteel. Üks soldat kuulis mööda minnes, et nimetasin Tabivere jaama, ja küsis, kas olen eestlane. Ka tema võttis pileti Bologojeni, sealt läks kahe tunni pärast Pihkva rong ja Pihkvast saime õhtul juba Tallinna rongile. Pihkvas jalutades ostsime pudeli ka, et tee peal igav ei hakkaks. Tartus läks reisikaaslane maha, mina sõitsin Tabivere jaamani. Astusin piki raudteed Tormi metsani ja sealt pöörasin kinni tuisanud maanteele. Olukord kodus oli masendav. Kütta sai ainult pliiti, sest ahi oli sisse varisenud. Ema oli oma voodi kööki toonud, kus oli soojem. Puhkuse ajal parandasin kodus, mis võimalik. Ka korstna pühkisin ära, sest pliit ka ei tõmmanud. Tuba oli vingu ja suitsu täis ja külm. Paistis, et kolhoosis on pärisorjusse tagasi jõutud. Ihunuhtluse asemel on Siberi-hirm, ära tuleb elada sellest, mis saadakse lehmalt ja poolehektariselt aiamaalt. (Järgneb) i PAUL TOOTS
