Järg 27. märtsil ilmunud osale
25. jaanuar 1954. Ilmad on selged ja külmad, umbes –20. Keegi pole mind tülitanud. Ehk hakkabki see poliitiline nõiajaht siin riigis taltuma. Stalin on surnud, Hruštšov riigi eesotsas.
Siin valvata on aga igav. Leidsime, et kõrvalmajas on tubade vaheseinad kuivadest laudadest, osa on veel pooleli ja kõik krohvimata. Neid laudu kasutame kütteks. Ma ei teadnudki varem, et kuiv seeder võib põleda nagu püssirohi. Ja milline mõnus soojus tuleb pliidisuust! Tooreid puid, mida meile toodi, paneme ka hulka, muidu kütaksime pliidi lõhki.
Kui üksi olen, kirjutan päevikut. Kirjutan vaid kuupäevad ja mõned märksõnad. Nimesid pole vaja kirjutada, ega need unune. Eestis kirjutan juurde. Loodan, et pääsen puhkusele, mul juba teine teenistusaasta jookseb. Petja Zahharoviga saame siin hästi läbi. Vahetevahel kirjutan talle laulikut. Ta tõi mulle vene poiste üles kirjutatud laule, aga ta ise ei ole kuigi suur kirjamees. Vahel kirjutan ka tema pruudile kirju. Petja käib väeosast toitu toomas ja kaupleb köögist ikka paremad palad välja. Suuvärgi üle tema küll nuriseda ei saa! Ta lubab ka minu eest valvekorras olla, aga palju me öösel valvame, rohkem magame. Väljast pole midagi võtta ja vaevalt maju lõhkuma hakatakse, kui teatakse, et soldatid sees. Meil on üks Isamaasõja-aegne kulunud vintpüss, aga padruneid küll pole.
Petja on suur lobalõug, võib jahvatada alalõpmata. Kinderis jõudis ta armuda ja kellegi Šuraga isegi ära registreerida. Nüüd laseb mul talle kirju kirjutada, ise dikteerib midagi ette ka. Ülepäeviti saab vastuseid, aga Petja hakkab juba ära jahtuma. Ütleb, et tegi lollisti, et registreeris.
Sõjaväe teenistusraamatusse abielu registreerimist sisse ei kanta, see läheb vaid naise passi, kui tal selline asi üldse olemas on, muidu on abiellumine vaid külanõukogus kirjas.
Petjal on palju pruute olnud, Niinasid ja Valjasid. Jutustab neist mulle tüdimuseni. Mina jään õhtul enne tulupi all magama, kui tema oma looga lõpule jõuab.
Ilmad on külmad, pea igal ööl 30 kraadi. Vaiksetel külmadel päevadel mattub kogu linn paksu halli suitsuuttu, eriti hommikuti. Igaüks kütab, millega saab. Puid on siin kütteks vähe, põhiliselt tarvitatakse kivisütt ja vist ka lehmasitta.
30. jaanuar 1954. Täna kolisime teisele majapoolele, siin hakatakse töid lõpetama, sest me sulatasime seinad üles. Nüüd oleme jälle härmas seinte vahel. Kahe toa peale on siin üks pisike pliiditruubike ja pliit, kuhu vaid mõni pulgake sisse mahub. Nüüd ei saa enam seedripuust vaheseinu ka lõhkuda. Teisel pool kütsime kaks nädalat iga päev hommikust õhtuni, enne kui seinad sulama hakkasid.
11. veebruar 1954. Täna toodi šlakki lae soojustamiseks esimese majapoole jaoks. Meie saime Zahharoviga esimesena jaole ja soojustasime oma majapoole ära. See materjal oli toodud tegelikult selle poole jaoks, mida praegu edasi tehakse.
Saan Antsult Bolehovist kirja, mis on kirjutatud 30. jaanuaril. Räägib, et muidu poleks väga viga, kui nii külm poleks. On saanud tuttava poisi kaudu ühe Räpina aiandustehnikumis õppiva tüdruku aadressi ja vahetab hoolega kirju. Lihtsalt ajaviiteks, ütleb ise.
Ühel ööl ärkasin selle peale, et meie ukse taga lõhuti. Sain aru, et asi on tõsine, sest mingi metallesemega löödi vastu seina. Kohe hakati ka ust maha murdma. Zahharov ei leidnud saapaid ja jõudis juba ka püksi lasta. Ütlesin talle, et argpüks kaarte ei mängi, võtsin kirve ja läksin ust lahti tegema. See oli külmunud ja enne, kui ukse lahti sain, olid sissetungijad laiali jooksnud.
Hiljem selgus, et kõrvalmajast oli ära viidud kakskümmend tahvlit klaasi.
Kõik päevad ja õhtud-ööd on samasugused. Pidevalt on käre külm ja öösel selge tähine taevas. Elu on sünge ja üksluine: istu, küta, maga. Koduigatsus tuleb peale. Mõtlen, mida teeb kodus ema, kes ootab meest ja poega koju.
Need rusuvad ajad on meile toonud meie maa põlisvaenlane. Kes keelas venelastel ise oma loodud kommunismis elada, mis neile endile nii väga meeldib? Milleks eksportida seda riigikorda teistele rahvastele?
On öeldud, et kes tõstab mõõga, peab ka mõõga läbi surema. Kui kord tuleb tasumise tund, siis tahan sellest osa võtta, tulgu see kui verine tahes.
23. veebruar 1954. Teine majapool on nüüd valmis. Sinna pandi elama meie roodu komandör kapten Sudarikov ja üks makaronnik-üleajateenija naisega. Seal on nüüd ka ahi töökorras ja ruumid soojad ja tänu sellele on meil ka soojem. Ka üks elektripirn põleb laes. Ilmad on küll endiselt talvised, aga päikesel on siiski juba võimu. Õhtuks on iga päev pikad purikad räästas. Siin on kontinentaalne kliima: talv külm, suvi kuiv ja kuum. Üks talv veel ja siis võib juba sügisel kojuminekut ootama hakata. Nagu ütleb sõber Ants, orjapõrgu on möödas.
Täna oli armee aastapäev, Zahharovil oli katelokis minu jaoks tükike sealiha loomaliha asemel.
5. märts 1954. Täna jäi Zahharov ootamatult haigeks. Pöörles põrandal hirmsates kõhuvaludes. Käisin abi otsimas, aga läks mitu tundi, enne kui auto saadeti ja haiglasse viidi. Oli kohe opereeritud, pimesool oli juba lõhkenud. Minul tuli ka palavik ja nii lõpetati valve ära. Sain ka kasarmusse. Ega meie elu siin valves tervisele kasulik olnud, aga kõigega harjub, ei saanud ise enam arugi.
Pühapäev, 14. märts. Käisime hommikul rivikorras hääletamas. Keda me valisime, ega seda vist keegi teadnud. Lenkomnatas olid pildid ja plakatid küll üleval, aga keda need huvitasid.
Lumi sulab stepis, jaama ümbruses on juba maa paljas, sest seal oli paks nõekord lume peal. Terve nädala ei ole midagi kasulikku teinud. Loivan niisama objektil ringi ja vaatan, et ohvele jalgu ei jää.
Surm silme ees
15. märts. Täna võeti meid, kaks rühma mehi, ja viidi tagasi Kaasanisse, ülesandeks viimase veehoidla saalungid maha võtta. Kaks päeva maadlesime, kuni kõik maha sai.
Saalungilauad olid juba hunnikus, kui seersant hakkas ajutist valgustusjuhet, kus 220 volti sees, palja käega üles tõstma, sest juhe jäi jalgu, ja hakkas appi karjuma. Olin kõige lähemal ja mul olid töökindad käes, kuigi need ei olnud päris kuivad. Rebisin kõigest väest juhet ja lohistasin seersanti mööda põrandat edasi. Sõrmi ei saanud ta enne lahti, kui juhtme katkise isolatsiooniga koht pihust välja pääses. Tõstsime mehe luugi alla püsti ja olime kõik tema ümber, kui veehoidla järsku valgeks läks. Seejärel kostis prantsatus ja pori lendas. Suur lahmakas reservuaari lage oli koos armatuuriga sisse kukkunud. Meie elu oli päästnud õnnetus elektriga. Kui seda poleks juhtunud, oleksime lae kukkumise ajal olnud seal all, oma jopede juures, sest oli lõunalemineku aeg. Seersant toibus ja ronis ise mööda püstloodis redelit reservuaarist välja. Ei läinud isegi arstipunkti, tundis ennast hästi.
Meie muidugi jäimegi oma vatiriietest ilma, sest need jäid betoonirämpsu alla. Nagu aru sain, ei tulnud sellest loost ka ülemustele pahandusi. Uut lage tegema toodi teine rood, meid saadeti tagasi Kinelisse. Uus lagi olevat jäänud pidama, sest ei olnud enam 25-kraadist külma.
Pooleli lk 87
i
PAUL TOOTS
