Järg 9. jaanuaril ilmunud osale
Mässame kella kolmeni öösel, päike on ammu uuesti tõusnud. Lükkame koos ka meie auto künka otsa.
Teised meile ei järgne, arvatavasti lükkavad oma koormad kraavi ja keeravad otsa ümber. Meie autojuht on julge ja alustab üksi sõitu. Peagi jõuame suuremale teele, kuid vaatame koorma otsast hirmuga teed ja sildu: pole mingit jälge, mis kinnitaks, et siit keegi varem läbi sõitnud oleks.
Jääme jalameesteks
Jälle on sild, selle all umbes kümne meetri sügavuses voolab vahutav vesi. Auto on sillal ja pärakäru rattad jõuavad ka kohe, aga enne käib raksatus. Koorem vajub laiali, sild laguneb.
Autojuht lubab jala tagasi minna, meie kolmekesi otsustame edasi marssida. Meil pole kella ja autojuht ei vaadanud sõidu alguses ka spidomeetrit. Nii ei tea me umbeski, kaua oleme teel olnud ja palju on kell.
Teeme kiiremat käiku. Kui oleme ennast juba väsinuks marssinud, näeme mingeid laudadest osmikuid ja vanamoori, kes vitsaga siga ajab. Ütleb, et on seakasvatussovhoosi karjus. Peale selle kitsetaolise looma olevat neil veel mõned sead. Metsa alt enam maakartuleid ei leia, rohtu ka veel pole. Mis asi see maakartul on, seda mina ei tea.
Veel tsaariajal, kui minu ema väike oli ja metsa all sigu karjatas, olevat sead otsinud suurte puude alt söögiks mingeid mugulaid. Ehk olid need trühvlid, mida sigade abiga otsitakse? Meil talus olid tõusead ja need väljas ei käinud. Meie pärimisele, kui palju maad võiks siit veel Värtsilässe olla, vastab eit esialgu, et sada versta, siis mõtleb natuke ja ütleb, et vist üle 25 versta ei tule. Kellaaega ta ei tea. Ütleb, et kui päike paistaks, siis saaks pulga järgi teada. See pulk oli tal ilmselt midagi päikesekella taolist. Küllap oli moor seakasvatussovhoosi direktor ja karjus ühes isikus.
Peagi hakkab sadama vihma, aeg-ajalt sekka ka lobjakat. Kui jõuame metsa vahelt soo peale, puhub ka jäine tuul. On neljas juuni.
Jefreitor ei luba meil külma maa peale pikali heita, ütleb, et kui seda teeme, siis enam ei tõuse. Istume kivide otsa, hoides jalgu kõrgemal. Aeg-ajalt puhates jõuame välja teeharule, mida tunneme, sest oleme siit läbi läinud loodides. Siit on Värtsilässe veel 45 kilomeetrit. Oleme märjad ja näljased, viimati saime süüa eelmise päeva lõuna ajal. Lõpuks puhkame iga kilomeetri järel. Jõuame teeharule, kus on näha palgikoormate jäljed. Siit on veel umbes 12 kilomeetrit, kuid siit käivad meie palgiveoautod. Rühime veel mõne kilomeetri, enne kui palgikoorem järele jõuab. Nüüd oleme päästetud. Koorma otsas jõuame kasarmute juurde. Siin pole vihmast jälgegi, päike paistab. Saame süüa ja heidame kohe magama, õhtu ongi käes.
5. juuni
Pärast lõunat tuleb kapten, kes meiega metsas oli, ja õpetab mind loodimisandmeid ümber arvestama, et joonistada välja teetrassi reljeef. Kasutame arvelauda ja minul on asjast niipalju kasu, et saan kõik neli tehet arvelaual selgeks.
Vahepeal on tulnud kiri Ants Miitralt, Raigastvere aegselt koolivennalt ja healt sõbralt. Kirjutab, et temal saab peatselt kaks aastat Vene kroonus teenitud. Ta teenib tankipolgus laadijana ja tahab enda sõnul väga sealt ära saada, kuid seni pole õnnestunud. Kirjutab, et teenib koos väga paljude rahvuste esindajatega, kuid on kogenud, et peamine pole rahvus, vaid inimene jääb igal pool iseendaks. Tema polgus on veel kaks meest, kes kirjade järgi eesti rahvusest, kuid keda eestlasteks lugeda ei saa.
Jälle ootamatu minek
17. juuni 1953. Õhtul enne magamaminekut tuleb äkki mulle ja veel kolmele eesti poisile, kes olid Värtsilä jaamas, korraldus pakkida oma isiklikud asjad kokku ja raputada madrats põhust tühjaks. Loomulikult ei öelda, kuhu saadetakse või mida minuga tehakse.
Õhtul läheme tee peale autot ootama ja see viib meid metsa, kus hiljuti loodimise lõpetasime.
Kell 12 öösel alustame oma pakkide ja kohvritega tühjades metsaveoautodes sõitu. Ei saa aru, miks meid, eestlasi, jälle umbmetsa viiakse.
Põhjamaa suvine öö on vaikne ja valge. Ongi kõige lühemate ööde aeg, siin laskub päike vaid tunniks, et jälle kohe tõusta. Tee läheneb Soome piirile. Seal, läänes, on vabadus. Metsast tulevad piirivalvurud koeraga ja kontrollivad meie dokumente, mõne kilomeetri järel on uus kontroll. Näha on okstest punutud aedu ja traataedu, ka küntud maariba, kuhu põgeneja jäljed jääksid. Edasi kulgeb tee looduslikul tammil, niisugust nägime ka teeloodimisel. Kahel pool teed, kümnekonna meetri sügavusel laiub mustade laukasilmadega soo.
Kella nelja paiku peatume oma uuel dislokatsioonipaigal, autod lähevad metsa vedama. See töö käib siin suvisel ajal ööpäevaringselt. Palgid veetakse raudteele, Värtsilä jaama.
Metsavedu käib meie riigis nii, et Karjala mets läheb raudteel Eestisse ja Eesti mets Leningradi — kilplaste tegemised!
Iga valitsus, kes on Ameerikas võimule tulnud, on andnud lootust, et lööb korra majja ja venelastel tuleb võõrastelt aladelt lahkuda. Kuid paistab siiski, et meid on jäetud igaveseks kommunistide võimu alla. Aga kui millalgi selgub, et sotsialism ega kommunism ennast ei õigusta ja majandus kokku variseb ning sellega ka kommunistide võim, lähevad ka venelastel silmad lahti.
Ajalehtedes ilmub pikki artikleid “väikesest” vastuhakust Saksamaa ida-okupatsioonis. Venelaste poolt vihatud ja maha surutud saksa rahvas Berliini idapoolel nõudis 17. juunil 1953 endale vabadust, tulles tänavaile.
PAUL TOOTS
