Teenekas jäähokimängija Vello Mõtte tähistas möödunud nädalal 85. sünnipäeva. Veel eelmisel talvel tõmbas reipa olemisega spordimees Jõgeval ja Tartus uisud alla ja joonistas jääle poognaid.
Aastaid Eesti jäähoki tippklubides ja koondises mänginud ääreründaja Vello Mõtte on sportliku pikaealisuse näide. Näiteks oma 70 aasta juubelit tähistas ta 2005. aastal Tallinnas Premia jäähallis hokimänguga, kuuludes samal hooajal Tallinna harrastajateliigas mänginud HC Cosmos meeskonda.
Nagu pea kõik Jõgeva poisid, alustas temagi Valdur Rajalo hokitrennis. Aasta oli siis 1949.
Mõtte sõnul kasvas ta mängumeheks tugevates treeningutes. „Juba koolipoisina tegime Rajalo käe all kaks korda päevas trenni. Sealt see tulemus tuligi. Rahvus ei tähenda jäähokis midagi – ole sa eestlane või vaenelane, selleks, et heaks saada, pead trenni tegema.
Polnud siis ime, et kui me 1951. aastal Jõgevaga Eesti koolinoorte meistriks tulime, oli meie meeskonna kogu turniiri väravate suhe 54:0. Nii head olime. Rajalo pani meid hästi kokku mängima ja õpetas tahtejõudu,“ meenutab Jõgevaga kolmel korral Eesti noortemeistriks tulnud Vello.
Lahing Eesti koondise vastu
„Koolipoisina oli meie mängude mäng Tallinna Dünamoga 1952. aasta 30. märtsil Jõgeval. See oli külm ja erakordselt pikk talv. Dünamo, mis oli ühtlasi Eesti koondis, mängis siis NSV Liidu meistrisarjas esikümne piirimail. Alistanud teiste seas ka Moskva Spartaki ja hiljuti võitnud Narva Kalevit 41:0. Aga Jõgeval toimunud Eesti karikavõistluste poolfinaalis hakkasime neile vastu,” ütleb Vello nüüdki uhkusenoot hääles ja sära silmades.
Jõgevale tulid tõelised elegndid: Georg Krull, Julius Raudsepp, Olev Rämmal, Elmar Mölder, Alfred Palu, Uno Põllu… Treenerina juhendas meeskonda spordikorüfee Evald Kree.
See oli karikavõistluste poolfinaal, kuhu Jõgeva oli 22 meeskonna konkurentsis välja jõudnud. Enne seda oli Jõgeva Kalevi meeskond jagu saanud Paidest, Tallinna Kalevist ja Tartu ÜSKst.
Mõtte meenutab, et Jõgeva poistel oli üks taktika: hoida oma tsoonis tugevat kaitset ja visata litter esimesel võimalusel minema. See taktika õigustas.
„Esimese kolmandiku kaotasime 0:1 ja omad võimalused olid meilgi. Vaatasin, et Dünamo treeneril Kreel lausa lõug värises, et poisid viskavad varsti ära. Teise kolmandiku kaotasime samuti 0:1. Kree karjus vaheajal oma meestele, et mida te mõtlete. Kui Jõgeva poistel rünnakul natuke õnne veel ka on, tuleb siit kaotus.
Alles viimasel kolmandikul otsustati mängusaatus ja lõpuks kaotasime 1:6,” räägib Mõtte. Olgu lisatud, et 2. aprillil Tallinnas peetud finaalmängus alistas Dünamo Kohtla-Järve Kalevi 7:4.
Jõgevalt tuule tiibadesse saanud Mõtte tegi seejärel ilma EPA meeskonnaga, kus samuti mängisid enamikus jõgevalased, enne kui Koola poolsaarele sõjaväeteenistusse pidi minema. Kasu oli sellest niipalju, et tavalise kolme aasta asemel piirduti Põhjas kaheaastase sundajaga. Ja enne veel, kui Mõtte sai kutse Eesti hokikoondisse, mängis ta Karjala ANSV koondises. Sportlikule arengule tuli see ainult kasuks.
Kui Mõtte Kandalakšast armeeteenistusest naasis, arvati ta 1959. aastal Eesti koondisse. Teises ründekolmikus mängis ta esialgu tsentrit ja teenis kohe esimesel hooajal ajakirjanduses oma ratsionaalse mängu ja hea sõiduoskusega tublisti kiitust.
Liidu kaheksas meeskond
Eestlastest ja eesti meestest koosnenud koondis mängis suurepäraselt 1962. aastal toimunud I NSV Liidu rahvaste talispartakiaadil. Vello arvates võinuks koondis Sverdlovskis parema loosiõnne ja normaalse ajakava korral jõuda esikuuikusse.
Alagrupis olid Eesti vastasteks Moskva, Valgevene ja Läti. Kõik tänases hokimaailmas suured tegijad. Aga siis mängisid eestlased Valgevene ja Lätiga võrdsel tasemel.
„Avavoorus kohtusime hilisõhtul Lätiga ja võitsime 6:3. Teises voorus tuli meil mängida aga Valgevenega ja seda juba järgmisel hommikul kell kaheksa. Millal me õhtul ükskord süüa saime ja magama läksime, ööd nagu polnudki. Pärast viietunnilist magamist ei saanud rääkida normaalsest taastumisest ja me kaotasime 3:4. Ka ma ise ei realiseerinud tühja värava ees surmkindlat võimalust. Arvan, et selline ajakava oli nimme tehtud. Muidu võitsime Valgevenet üleliidulistel tsooniturniiridel peaaegu alati,“ ütleb Mõtte.
Viimases mängus jäädi hilisemale turniirivõitjale Moskvale alla 3:14 ja nii lepiti alagrupis kolmanda kohaga. Teisel finaalturniiril (7.–12. kohani) mängiti Lätiga viiki ja lõpuks jäi Eesti koondis kehvema väravatesuhtega (vastavalt 67:7 ja 67:6) lätlaste järel teiseks. Üldjärjestuses tähendas see 8. kohta.
Tegelikkuses otsustati kõik mängus Armeeniaga. Ilmataat andis Mõtte sõnul lätlastele hilisõhtuseks mänguks Armeenia vastu enam kui 20 külmakraadi ja armeenlased pagesid külmahirmus jäält. Vaid neli meest mängis lõpuni ja armeenlased kaotasid Lätile 0:35.
„Meie mängisime Armeenia vastu aga soojas päikselises keskpäevas ega suutnud nelja viisiku vastu enamat võidust 31:1. See otsustaski.“
Hiljem kaitses Mõtte Eesti hokiau treener Uno Veski rajatud Tallinna Ekskavaatori ridades, kellega mängiti kolm hooaega NSV Liidu sarjas. Mõtte meenutab, et kui nad Ekskavaatoriga selles sarjas tabeli lõpus mängisid, nõudsid Narva mehed hooaja lõpul n-ö üleminekumängu, et selgitada, kellel on õigus Eestit esindada.
„Mäng toimus Narvas. Treener Veski oli näost valge, eks ta pabistas ka, kas ikka oleme paremad. Aga tegelikult olime siiski päris hea meeskond ja võitsime Kreenholmi selgelt 5:0.“
Mäng maailma tippklubiga
Vello Mõtte oli üks nendest, kes tegi kaasa 8. veebruaril 1966 Tallinnas Lastestaadioni väljakul toimunud ajaloolises NSV Liidu karikasarja mängus, kus Tallinna Kalevi nime kandnud meeskond (tegelikult Ekskavaator) kohtus maailma tippklubi Moskva AKSK-ga. Päev oli külm, hommikul oli kraadiklaas näidanud 26 külmapügalat, säras kirgas päike ja puhus kõle idatuul.
„Tulime eelmisel ööl just Sillamäelt mängult ja juba järgmisel päeval saabus võitmatu NSV Liidu koondise baasklubi AKSK. Meil polnud isegi piisavalt korralikke keppe, millega väljakule minna.
Mängu auvärava võimalus oli minul. Pääsesin korraks AKSK kaitsepaari vahelt üks-üks läbi, kuid väravat seekord ei visanud. Oleks pidanud eemalt proovima, aga üritasin väravavahist mööda tõmmata, mis aga ei õnnestunud. Lõpuks kaotasime 0:16,“ kirjeldab Mõtte ajaloolist mängu.
Maailmameistri NSV Liidu baasklubis Moskva AKSKs tegid siis ilma sellised maailmanimed ja olümpiavõitjad nagu Polupanov, Vikulov, Mišakov, Ragulin, Kuzkin ja Ionov.
Tagasitulek hoki juurde
Pärast 1968. aastal liidu sarjas lõpetamist pidas Mõtte hokimänguga 33 aastat vahet ja tuli tagasi jääle 2002. aastal, hakates mängima Tallinnas harrastajate liigas. Tehniliselt oli ta platsil endiselt osav, mängides liigas HC Cosmose eest kaheksa hooaega, kuni klubi lõpetas.
„Jah, 33 aastat pidasin vahet. Vahepeal oli juba tervisega probleeme. Aga kui mu kunagine meeskonnakaaslane ja hilisem treener Veski Uno tegi ettepaneku uuesti proovida, otsustasin seda teha. Esialgu ei julgenud sellest kodust iitsatadagi. Aga varsti oli kulm paistes, lonkasin jalga ja proua sai saladusele jälile. Tegelikult oli see õige otsus. Tervis ja üldine enesetunne läks paremaks. Tundsin seda ise ja ka arst kinnitas üle,“ rääkis Vello.
Ka abikaasa Maie kinnitab, et jäähoki on Vello tervisele hästi mõjunud.
Mõned aastad tagasi jõudis Vello oma eluga tagasi kodulinna. Isakoju, kust ta 1953. aasta sügisel laia maailma läks.
„Niimoodi on läinud jah, et otsustasime suure linna kärast ära tulla. Jõgeva on hea väike koht, kõik käe-jala juures,“ ütleb juubilar Vello Mõtte.
Vello Mõtte
*Sündinud 12. märtsil 1935 Tartus
*Jäähokimängija, paremäär
*1949 alustas Valdur Rajalo juures hokitreeninguid
*Kolmekordne Eesti koolinoorte meister (1951–1953)
*1957–1958 Karjala ANSV koondises
*1960–1963 Eesti koondises (26 mängu, 9 väravat)
*1962 NSV Liidu I rahvaste talispartakiaadil 8. koht
*Kahekordne Eesti meister Tallinna Ekskavaatoriga (1963, 1966)
*1966/67 NSV Liidu B-grupi meistrivõistlustel 11. koht
*Meeskonnad: Jõgeva Kalev (1951–1953), Tartu EPA (1953–1956), Tartu Dünamo (1958–1959), Tallinna Dünamo (1959–1961), Tallinna Ekskavaator (1961–1968)
TIIT LÄÄNE
