Jõgevamaa mehe Hillar Kaevali esitus Moskva olümpiamängudel kestis 1 minut ja 30 sekundit, aga sellele eelnes kaks pikka laagrit ja priviligeeritud elu tippatleedi režiimis.
Rambivalgusse jõudis Kaeval 19. juulil 1980 ehk 40 aastat tagasi, mil Moskvas avati Afganistanis toimunud sõjategevusele ja paljude lääneriikide boikotile vaatamata 22. kaasaegsed suve-olümpiamängud. Avatseremoonia ühe osana said võimaluse Lužniki staadionil Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi, suure hulga külaliste ja telekaamerate vahendusel miljonite silmapaaride ees oma rahvatraditsioone demonstreerida 15 nõndanimetatud liiduvabariiki.
Eesti NSV pani välja hinnanguliselt ligi 100-pealise rahvatantsuväe, mida juhendas tuntud koreograaf ja tantsupedagoog, kümne üldtantsupeo eesotsas olnud Heino Aassalu. 1 minuti ja 30 sekundi vältel kaikus kõlaritest “Tuljak”, Miina Härma viisi ja Karl Ferdinand Karlsoni sõnadega, rahvatantsijad keerutasid Anna Raudkatsi „Tuljakut“ kõigest väest ja näitasid meie kultuuripärandit sellele osale maailmast, kes tseremooniat jälgis. Üks rahvatantsija legendaarsel Lužniki staadionil oli Hillar Kaeval.
Eestlased leiad ikka kaubamajast
„Kaks nädalat kestis eellaager Klaipedas, kus olid koos kolme Balti riigi tantsijad. Seejärel veel kuu aega Moskvas,“ meenutas Kaeval, kellega koos esinesid olümpiamängude avamisel Valve Raide Sadalast ja kadunud Mati Kivi Põltsamaalt. Klaipeda laagris oli ka Põltsamaal loomaarstina töötav kauaaegne tantsuõpetaja Kaja Kivi, kes aga Moskvasse ei läinud, sest ootas last.
Ka Hillar Kaevali teekond Moskvasse kulges omapäraselt. Nimelt vaatas toona 22-aastasele Kaarepere mehele Tartu raudteejaama jõudes vastu tühjus – kaaslasi polnud. Enn Madi juhitud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) rahvatantsijad olid juba teele asunud.
„Läksin EPA klubisse, kus oli remont,“ meenutas Kaeval. „Tõstsin klaasi eest ära ja ronisin akna kaudu sisse, et saaksin oma riided kätte ja läksin kell 20 väljunud rongiga Pihkva kaudu Moskvasse. Ilmselt teised sõitsid ühiselt Tallinna kaudu. Järgmisel hommikul olin kohal, aga mul ei olnud mingit infot selle kohta, kuhu pean minema.“
Suurlinnas ei jäänud rahuliku, enesekindla ja ettevõtliku loomuga Kaeval hätta, vaid asus aktiivselt kaaslasi otsima. „Läksin praeguse Eesti saatkonna, toonase Eesti esinduse majja, kus nägin isegi Karl Vainot. Aga neil polnud ka mingit infot selle kohta, kus Eesti tantsijad on. See polnud ju väike grupp, aga keegi ei teadnud. Kuna olin enne Moskvas käinud, siis hakkasin lihtsalt otsima. Küsisin inimeste käest,“ selgitas ta.
„Kujutad ette, miljonilinnas jõudsin eestlaste ühiselamust 300 meetri kaugusele. Aga ka seal ei teadnud keegi neist midagi! Mõtlesin, et hea küll, tänaseks lõpetan otsimise, nõela heinakuhjast ei leia. Sõitsin tagasi Punasele väljakule,“ meenutas Kaeval lugu, mis sai ootamatult positiivse pöörde. „Kus eestlased alati on? Kaubamajas! Tüdrukud rahvatantsuansamblist Sõprus, mida juhendas Ilma Adamson, olid seal – tundsime üksteist Klaipeda laagrist. Nii et kell 20 eelmisel õhtul sõitsin Tartust välja ja kell 20 järgmisel õhtul olin õiges kohas. Juhendaja Enn Madi talle omaselt ei öelnud mulle ühtegi halba sõna, ainult lausus: „Tore, et tulid!““
Kaeval kinnitas, et Moskva oli 40 aastat tagasi toimunud olümpiamängudeks läikima löödud. „Nii nagu räägitakse, siis joodikud ja prostituudid olid tõesti linnast eemaldatud. Perfektne linn! Absoluutselt puhas. Kõik olid viisakad. Metroos olid teavitused ka inglise keeles,“ meenutas ta.
Iga päev tantsiti sama tantsu
Hillar Kaeval arvas, et eraldi konkurssi Moskva olümpiamängude avatseremoonial osalemisele Eestis vist ei olnud ning otsustavaks said tantsuoskuse kõrval head tutvused.
„Enn Madi sai Heino Aassaluga väga hästi läbi. Aassalu oli tõeline autoriteet ja väga hea inimene, seedis ära kogu selle stressi, mis tema ametipostil pidi ette tulema. Aassalule endise baleriinina mingit pidi sümpatiseerisid maapoisid, kes EPA-s olid. EPA delegatsioon oli sama suur kui näiteks Kirovi kalurikolhoosi oma. Aga Kirovi ansambel Randlane oli ju tipp, tolle aja peale hulk maid läbi rännanud ja välisdelegatsioonidele esinesid nemad. Nüüd aga äkki ka EPA-st sama suur delegatsioon,“ mõtiskles Kaeval.
ENSV rahvatantsu delegatsiooni kuulusid näiteks Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria instituudi tantsijad, kelle seast leidis Hillar Kaeval ka olümpia avatseremoonia tantsupartneri. Omal kohal olid NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB koputajad, keda Kaevali sõnul mahtus delegatsiooni kaks.
„Nagu vaesed patused olid seal,“ iseloomustas ta julgeolekutöötajaid. „Nende ülesanne oli meid jälgida ja nad ei osanud seisukohta võtta, kas võime õlut juua või mitte. Meie ka alguses kombekalt jõime tomatimahla ainult, aga vaikselt liikusime õlle peale.“
Kaeval nõustus, et rahvatantsijate ettevalmistus olümpiamängudeks sarnanes tippsportlastele. Trenni tuli teha nii kõvasti, et müts, mis tantsijatele anti, pleekis päikse käes ära. Ühte ja sama tantsu tuli harjutada iga päev.
„Ööbisime Moskva energeetikainstituudi ühiselamus, mille taga oli staadion. Kõigi liiduvabariikide tantsurühmadega treeningud olid seal, Lužnikil saime paar-kolm korda harjutada, aga seal oli palju passimist ja proovisime pealejooksu, mitte tantsulist osa. Oli küll nagu tippsportlaste valmistumine, samas tantsijad on harjunud sellega, et kogu aeg on laagrid,“ rääkis Kaeval.
Moskva olümpiamängude turvalisus oli suurüritusele kohaselt detailideni läbi mõeldud. Ka rahvatantsijatele anti osaleja kaart, mida pidi sisenemisel näitama, vastasel korral valvatud tsoonidesse ei pääsenud. Hillar Kaeval pakkus välja, et ilmselt oli kõigi osalejate kohta tehtud ka taustauuring ning mingit hirmu ta kohapeal ei tundnud.
Sõi teist korda elus banaani
„Kommunism oli,“ iseloomustas Jõgevamaa mees Moskvas valitsenud tingimusi. „Meid toitsid Nõukogude Liidu parimad restoranid. Iga päev pakuti ananassi ja banaani täiesti tavalise toiduna pärast suppi ja praadi. Olin enne seda saanud banaani ainult ühel korral, kui isa käis 1968. aastal Soomes. Banaani tavainimene ei saanud. Tolle aja mõistes olid olümpiamängudel osalejatele väga suured privileegid.“ Muu hulgas tehti rahvatantsijatele ekskursioone ja viidi Moskva jõele laevasõidule. Kaevali jaoks oli väga eriline kogemus Kongresside palees külastatud Sergei Prokofjevi ballett „Kivilill“ – tunne oli, nagu oleks kuulunud partei ladvikusse!
Kaevalil on eredalt meeles Moskva olümpiamängude ava-tseremoonia üldlavastaja Mihhail Godenko juhendatud Siberi tantsuansambel, kelle professionaalsed liikmed mõjusid kui robotid ja kes said pikema esinemisaja kui teised. „Seisime Brežnevist tema avasõnade ajal umbes 50 meetri kaugusel,“ meenutas jõgevamaalane.
Hillar Kaeval rõhutas, et Moskva olümpia avatseremoonia peale mõeldes oli kõige olulisem Eesti rahvatantsu tutvustamine. „Uhkustunne meie rahvatantsu pärast ja rahvatantsu kultuuriline väärtus,“ märkis ta.
Moskva olümpiamängude avamisel esinenud Eesti rahvatantsijad on hiljem üks kord kokku saanud. „Viis aastat pärast olümpiat Glehni lossis, Villu Valk Kirovi kolhoosist korraldas,“ lausus Kaeval.
Viimased kaks aastat aktiivset ja tegemisi täis pensionipõlve pidav Hillar Kaeval töötas ligi 20 aastat Eesti kaitseväes õhuväe juristina, enne seda viis aastat Jõgeva politseis. Kaitseväes oldud perioodi sisse jäi muuhulgas ka pooleaastane välismissioon Kosovos. Rahvusvahelisi kontakte sõlmis eesti, vene, saksa ja inglise keelt valdav Kaeval palju ja suhtleb endiste kolleegidega praegugi.
Kaeval kiitis Jõgeval saadud head haridust ja kulda väärt õpetajaid, tuues eraldi esile kirjanduse, geograafia, saksa keele ja ajaloo. Tema ajalooõpetajast ema andis edasi koduloohuvi, rajades 1998. aastal asutatud Nurga koduloomuuseumi.
Ka pensionipõlves pole Kaeval jätnud sportimist, osaledes suusa-, rulluisu- ja uisuvõistlustel. Lisaks pakuvad 1958. aastal sündinud mehele tegevust kaks lapselast ning paljud erinevad põnevad projektid.
MIHKEL UIBOLEHT
