Rahva teenistuses olemist eeldavad praegugi nii Jõgevamaa Tarbijakaitseühingu juhatuse esimehe kohustused kui ka arvukad ühiskondlikud ülesanded. Ühistegevuses ja kollektiivsustundes näebki mees olulisemat elu edasiviivat jõudu ning inimeste keskel olemist peab isikliku reipuse ja hea tervise allikaks. Kõige enam teab Jõgevamaa rahvas Heino Ilvest vahest siiski kui omaaegse Jõgeva teedevalitsuse kauaaegset juhti ning meeskoori Mehis presidenti kogu koori eksisteerimisaja jooksul.
Kuidas vaatate tagasi neile aastatele, mil olite ametis Jõgeva teedevalitsuse juhatajana?
Pean seda aega 16. maist 1966 kuni 1. novembrini 1990, mil mul selles ametis olla tuli, oma elu kõige sümpaatsemateteks, paremateks ja viljakamateks tööaastateks ja ühtlasi ka väga teorohkeks ajaks. Ei ütleks, et need peaaegu kakskümmend viis aastat oleksid just kerged olnud. Oli nii head kui ka halba. Elu oli ikka kohati üksjagu närvesööv. Tuli ju teedevalitsus peaaegu nullist välja ehitada ning kõik maakonnateed rajada. Ehitasime töökodasid, elamuid jaoskondadesse ja keskustesse jne. Selleaegses Jõgeva rajoonis olime ikkagi üks suuremaid tööandjaid. 1966. aastal oli näiteks teedevalitsuses tööl 350 inimest. Alguseaastad olid kõige keerulisemad. Teemeistritel oli talveteenistus eriti raske, polnud öö ega päeva vahet, liiva puistamine käis ju käsitsi, tehnika oli amortiseerunud. Oma tahe ja kollektiivi ühtsus aitasid elu edasi viia.
Millest olete juhina kõige enam lähtunud ning milliseid omadusi selles ametis olemisel olulisemateks peate?
Pärnumaal Kilingi-Nõmme metsamajandis, kuhu mind pärast kõrgkooli tööle suunati, oli mu esimeseks ülemuseks Heino Teder. Ääretult tore inimene, just niisugune, nagu juht peab olema. Tema on olnud mulle edaspidises elus elavaks eeskujuks. “Mees peab oma sõna andma ja seda ka pidama,” rõhutas ta ikka. Minagi olen püüdnud eelkõige seda oma töös järgida. Hea ülemuse esmaseks tingimuseks ongi minu arvates sõnapidamine ja austus inimeste vastu. Sul peab olema aega inimestega vestelda, nende muresid ja mõtteid ära kuulata. Sellest sõltubki elu ja töö. Kui just parasjagu aega inimest kuulata pole, tuleb määrata mingi teine aeg. Juhil ei tohiks olla ka põhjust ennast mingil juhul teistest kõrgemaks pidada. Jumala ees oleme ju kõik võrdsed. Viimasel ajal ongi hakanud Eestis juhtijad ennast ainuotsustajateks ja mingiks eliidiks pidama ning on rahvale selja pööranud. Inimestest sõidetakse justkui vankriga üle.
Kuidas läks nii, et omaaegses Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsanduse eriala lõpetanust sai hoopiski teedevalitsuse juht?
Pärast Kilingi-Nõmmel metsaülemana töötamist kutsuti mind Kurista metsamajandisse vanemmetsaülemaks. Sealt mind tolleaegsed rajoonijuhid teedevalitsusse meelitasidki. Jõgevamaal saab mul varsti elatud juba nelikümmend viis aastat. Peab tunnistama, et EPAst saime sellel ajal tõeliselt hea hariduse, mis andis võimaluse orienteeruda kõigis eluvaldkondades, sealhulgas ehituses ja teedeehituseski. Õppejõud olid väga erudeeritud inimesed. Kilingi-Nõmme ajad olid rasked ja töörohked, arvan, et sealt sain ma ühtlasi praktiliseks eluks kaasa kõige vajalikumad kogemused.
Millele või kellele teedevalitsuses töötamisel kõige enam toetusite?
Eks ikka inimestele. Meil oli meeldiv kollektiiv, paljudega suhtleme omavahel veel praegugi. Töökoda oli teedevalitsusel eriti võimas, nagu väike tehas ja töömehed olid väga tugevad. Mehed tegid ümber kõik, isegi uued masinad, enne kui nendega tööle võis hakata.
Oli ju omapärane aeg. Ega siis kõiki ülevalt poolt tulnud rumalaid seadusi ei saanud just täita. Neis saadetud kirjades oli vahel koguni nii palju eluvõõrast, et elu ja kirja sisu läksid kohati oluliselt lahku.
Selles, et Jõgevale kolmkümmend aastat tagasi meeskoor tekkis, olete Teie päris palju “süüdi”, pealegi olete kogu selle aja jooksul täitnud koori presidendi ülesandeid?
Tegelikult püüdsime meeskoori teha juba 1973. aastal, kui Kaarel Tetsmann Jõgevale õpetajaks tuli. Kolme proovi järel jäi asi siiski soiku. Siis võtsime grupi meestega kätte ja hakkasime Laiuse meeskoori juures laulmas käima, et ikka saaks 1975. aasta laulupeole minna. Ühelt proovilt tulles tegimegi kindla otsuse, et proovime uuesti Jõgevale meeskoori luua. Värskelt Jõgevale elama kolinud Kalju Anton oli just see, kes niisuguse mõttega lagedale tuli. Hakkasime teedevalitsuse meestega pihta. Teedevalitsuse koorina tegutsesimegi kuni 1990. aastani. Tollane maanteede ministeeriumi juhtkond suhtus meisse igati mõistvalt. Ministeeriumi ja vabariigi ametiühingu toetusel sai koor enda käsutusse isegi 33-kohalise LAZ-bussi. Paljud mehed, kes koori laulma tulid, olid laulnud varasemas Jõgeva meeskooris Koit. Kuuno Paeveer ja Rein Randoja on sellest ajast kooris veel praegugi.
Koori presidendi ülesanded on olnud seni minu õlul. Üksmeelne juhatus ja koorikollektiiv on mul toeks olnud. Kõige suurema töö on siiski ära teinud meie raudvara Kaarel Tetsmann, kes oli dirigent aastatel 1976 – 2000 ja laulab kooris kaasa praegugi. Kiitvaid sõnu tuleb öelda meie praeguste dirigentide Merike Kati ja Margus Kase kohta. Elu- ja töökohavahetuse pärast on mitmed mehed pidanud kooris laulmisest kahjuks loobuma. Vajaksime praegu lauljaid juurde igasse häälerühma.
Tähistate varsti kontserdiga koori kolmekümnendat sünnipäeva?
Juubelikontserdi aeg on tõepoolest paigas – 29. aprill. Eriliselt hea meel on selle üle, et saame sel puhul rahva ette tulla oma uutes ülikondades tänu Jõgeva linnavalitsusele ja volikogule, kes meile selleks algkapitali eraldas. Senine vorm oli vana, kulunud ja paljudele kitsakski jäänud. Ka Jõgeva vallavalitsus on meie koori toetanud.
Mis teid kõige enam seob ja koos hoiab?
Eks ikka laulud, kohuse- ja kollektiivsustunne ning ühisüritused. Tean omast käest, et kui on mistahes rasked ajad, annab lauluproov justkui jõudu edasi elada. Kui proovile tulles võibki meeleolu raske olla, siis koju minnes oled justkui teine inimene. See on nagu emotsionaalne ümbersünd. Ka Eesti Meestelaulu Selts on teinud viimastel aastatel tänuväärset tööd, et meestelaul Eestis ikka edasi kestaks.
Mis Teid isiklikult elus innustab?
Olen lapsest saati inimeste keskel harjunud olema. Mu ema oli Valgamaal Nõuni kooli õpetaja ja koolimajas möödus ka kogu mu lapsepõlv. Edasises elus olen ikka suurte rahvahulkadega seotud olnud ja mu ümber on olnud palju häid inimesi. Ega ma paigal istuda ei tahakski. Niikaua, kui tervis vastu peab, tahan ikka tegutseda. Praegu olen ka nii maakonna kui ka linna pensionäride ühingu eestseisja, Jõgeva majandusühistu nõukogu esimees jne.
Tunnen rõõmu oma kahest pojast, kes on elus oma koha leidnud, ning neljast täiskasvanud lapselapsest. Nende käekäik läheb mulle väga korda.
VAIKE KÄOSAAR
