Pühapäeval lahkus meie hulgast teenekas ajakirjanik ja Vooremaa ning paljude teiste väljaannete kaasautor Jaan-Ivo Lukas.
„Öeldakse, et ajakirjanikuks ei sünnita, vaid saadakse. Kuid Jaani puhul on justkui tunda, et tegemist on sündinud ajakirjanikuga, mis siis, et ta seda ise ei tunnista. Ent 30 aastat Punalipus ja hiljem Vooremaas kaastöid teinud Jaan on igale toimetajale turvaliseks tagalaks: kui enam ei tea, mida teha, siis Jaan teab alati. Ja kui vaja, siis ka kell viis hommikul. Pühapäeval. Jõululaupäeval,“ kirjutas Vooremaa Jaan Lukasest 2019. aasta augustis. Nüüd, kaks aastat hiljem, on turvaline tagala kadunud. Jaan on lahkunud. Arvutisse jäid mitmed uudislood, pooleli raamatud. Kirjutajat enam ei ole.
18. detsembril 1964. aastal sündinud Jaan-Ivol tekkis kirjutamishuvi juba kooliajal. Esimesed lood kirjutas ta gümnaasiumipäevil, Tartu 3. Keskkoolis. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta ülikooli ajalugu õppima. Seal arenes ka kirjutamishuvi. Ta oli ülikoolis teaduskonna pressisekretär, kirjutas ülikooli ajalehte ja Edasisse. Ajalooteaduskonna dekaan märkas, et noormehele sobib ajakirjandus ning ta võimaldas tal teha eriprogrammi alusel hindelise arvestuse ajakirjanduses.
Ülikooli lõpetamise järel tuli Jaan-Ivo Lukas Jõgevale tööle. „See võis olla 1986. aasta sügisel, kui Jõgeva ajalehe asetoimetaja Gunnar Isotamm pöördus minu kui lehe põllumajandusosakonna juhataja poole jutuga, et üks Tartu ülikooli ajalootudeng sooviks meie lehele hakata kaastööd tegema. Selle noore ajaloolase nimi oli Jaan-Ivo Lukas. Pakkumine tundus huvitav, sest noori lehetegijaid oli ka siis hädasti juurde vaja. Arvasime, et sobib igati. Seda enam, et võib-olla hakkab meie lehetöö noorele inimesele meeldima ja temast saab tulevikus toimetuse liige,“ meenutas Vooremaa endine peatoimetaja Tiit Lääne.
Jaani lood Jõgevamaa inimestest ja sündmustest hakkasid 35 aastat tagasi ilmuma ja temast sai ühel päeval täieõiguslik Vooremaa ajakirjanik.
„Kõik järgnenud aastad oli Jaan sajaprotsendiliselt ajakirjanik, kelleta oleks siinne ajakirjandus olnud oluliselt vaesem ja igavam. Tema tööd ja loomingut iseloomustab eriline vaist ja oskus, leida põnevaid teemasid ja lugusid ka sealt, kus meist enamiku jaoks kõik tavaline ja igav tundub. Kus Jaan kohal oli, sealt ilmus kiiresti ka lugu, kuigi esmapilgul võis vahel tunduda, et ta kohapeal toimuvat ei pane tähele ega jälgi. Aga pärast nägid leheveergudel, et Jaan kuulas kõike tähelepanelikult. Rääkimata Jaani töövõimest, mis andis silmad ette paljudele. Tänu sellele suutis ta luua oma maakondliku (ja isegi laiema) infovõrgustiku, mis töötas seitse päeva nädalas nagu ühele heale ajakirjanikule iseloomulik.
Suuresti tulid talle kasuks laialdased ajaloolised teadmised, mis ei aidanud teda ainult igapäevases töös, vaid ka edukalt mälumängurina võisteldes.
Seeläbi oli Jaan erakordselt viljakas ajakirjanik, kes suutis teha kaastööd ka mitmetele maakonnavälistele meediaväljaannetele. Ja sellega olla siinsete sündmuste ja inimeste suurepärane müügimees ka väljaspoole. Olles maakonna tutvustaja ja valgustaja kodust kaugemal,“ rääkis Lääne.
Jaan oli ajakirjanik, kes alati pidas kokkulepetest kinni. Ta oli aktiivne ise teemasid pakkuma ja kui oli lubanud, et teeb lehte loo, siis võis kindel olla, et see ka õigeks ajaks toimetusse jõuab. Ja kui midagi vahele tuli, ta alati helistas, palus vabandust ja pakkus asenduseks materjali. Jaan, tõesti, ei olnud päris tavaline mees. Kindlasti polnud ta elu lihtne, sest tavaliselt inimesest veidi teistsugustel see nii kipub olema. Kuid ta oli väga töökas ja hea südamega inimene. Kordagi nende aastate jooksul ei tulnud ette, et ta kellestki kriitiliselt või halvasti räägiks ning ka tema lugudest ei leidnud kellegi halvustamist. Ikka oskas ta selle hea poole üles leida. Ta oligi selline heade lugude mees.
Jaan panustas lisaks trükiajakirjandusse ka raadiosse. Tema hääl oli see, mis tutvustas Jõgevamaa sündmusi raadiokuulajatele. Pikalt Eesti Raadios töötanud Vambola Paavo meenutab, et kui 1991. aasta sügisel ilmus eetrisse Tartu Raadio, sai Jaanist selle aktiivne kaastööline. „Jaani haare oli lai. Tal jagus lugusid ka Eesti Raadio uudistesaatele „Päevakaja“. Kui oli vaja Jõgevamaalt uudist, võis alati Jaanile helistada ja lugu tuli. Tema hääl oli raadioeetris paljudele tuttav,“ meenutas Paavo.
Kõige selle juures oli Jaan suure ja sooja südamega inimene, kes leidis alati aega igaühe jaoks. „Ta ei hädaldanud ega kurtnud kunagi, olgugi et temal oleks selleks sageli põhjust ka olnud. Võiks öelda, et ta polnud kunagi tänitav ajakirjanik. Truilt pidas Jaan meeles inimesi ja nende tähtpäevi. Iga pisemgi asi, mida keegi korda saatis, läks ka temale hinge. Valmistas talle rõõmu. Kahju vaid, et Jaanile sageli samaga ei vastatud,“ meenutas Tiit Lääne.
2019. aastal antud intervjuus ütles Jaan, et unistusi on tal palju. Unistas autorisaatest raadios ja dokumentaalfilmide tegemisest. Samas tõdes ta, et tervis on ikkagi kõige kallim vara. Kuid nii, nagu ta hoidis oma lugudes kajastatavaid inimesi ja oma ajakirjanduslikke allikaid, ei osanud ta hoida iseennast. Kui tervis kiirelt halvenes, ka siis tundis ta muret pigem kirjutamata jäävate lugude, kui iseenda pärast. Kuid …
Saatus ei andnud Jaanile enam võimalust oma enda lugu kirjutada. See jäi pooleli, nii sisutihe, kuid siiski liiga lühike. Jaani lahkumisega jääb meie maakonna ajakirjandusse suur tühimik, mida täita on keeruline. Sest Jaani puhul ei ole liiast öelda: ta oli asendamatu.
MERIKE KASK
JAAN-IVO LUKAS
18. detsember 1964–7. november 2021
1988–1999 Jõgevamaa ajaleht Vooremaa
Töötanud korrespondendi, poliitikatoimetaja, reporteri ja ajakirjanikuna
1999–2009 FIE Jaan-Ivo Lukas
Alates 2009 Osaühingu Jaan-Ivo Lukas Meediabüroo juhatuse liige
