Ehkki töö ja tegevusalad on nõudnud pidevalt rahva ees olemist, on Harri Tarvel suuri asju edendades õnnestunud samal ajal alati kuidagi märkamatuks jääda. Tavaelus võib teda enamikust inimestest eristada vahest vaid sirge rühi ja kärmete liigutuste järgi.
Tantsijast peagi juhendajaks
Veel nüüdki on Harri Tarvel meeles see tunne, mis valdas teda 15-aastaselt esimesel tantsuproovil Nõmme kultuurimajas, kuhu ta kuulutuse peale oli läinud. “Teadsin kohe, et see on minu tee ja siit pean edasi minema,” meenutab ta. Et ta paari aasta pärast ühe tuttava tüdruku kutsel Ullo Toomi rühma sattus, oli juba selge õnn. Küllap märkas noormehe huvi ja kalduvusi ka tuntud tantsujuht. Ega muidu poleks ta aastaid hiljem Harrit, keda elu oli siis juba rühmast eemale viinud, kutsunud tollasesse Eesti Riikliku Filharmoonia tantsuansamblisse tantsima. Tolleks ajaks oli Harri jõudnud õppima asuda Tallinna Kultuurhariduse Tehnikumi ning juhendas ühtlasi nii tantsurühmi, lauluansambleid kui ka võimlejaid.
Vahepealsetesse aastatesse olid jäänud huvitavad ja pingelised ajad. Alates 1949. aastast oli Harri hakanud tantsimise kõrval osa võtma iga-aastastest vabariiklikest rahvatantsujuhtide täienduskursustest. Energiat ja huvi jätkus noorel mehel koguni nii palju, et juhendada isetegevuslasi nii kodukandi lähedal Ääsmäe ja Jõgisoo rahvamajas kui mujalgi ning saada kõrgeid kohti kunstilise isetegevuse ülevaatustelt. Eriti meeldejääv olid Saue kandi “Tuleviku” kolhoosi klubi aeg, millest ka tolleaegne ajakiri Pilt ja Sõna koguni mitu lehekülje lugu ja pilte avaldas.
“Pühapäeval algasid proovid kell üksteist hommikul ja lõppesid kell kümme õhtul. Jõin natuke vahepeal limonaadi ja sõin saia ja ei saanud arugi, et raske oleks olnud,” meenutab tänane juubilar kolhoosiklubi aastaid. Päev algas segarahvatantsurühma prooviga, lõppes aga hoopis naiskoori harjutusega. Vahepeal viis Harri Tarve läbi võimlejate ja meesansambli harjutusi. Võimlemisrühmas tegi näiteks kaasa ka hilisem ujumiskuulsus Ulvi Voog-Hindrikson ning meesansambli üks lauljatest oli tulevane ooperitäht Mati Palm.
Moskvasse eesti kunsti ja kirjandust viimas
“Suutsin ikka sellele mahvile vastu panna,” hindab Harri tagantjärele huvitavaid ja pingerikkaid aastaid, mis kuulusid kõige muu kõrval ka ringreisidele ja esinemistele koos filharmoonia ansambliga. Kõige suurem etteastumine jäi kahlemata 1956. aastasse, mil käidi Eesti NSV delegatsiooni koosseisus koos Georg Otsa, Viktor Gurjevi ja teiste kuulsustega Moskvas kunsti ja kirjanduse dekaadil. Eriti on meeles kohtumine noorukese ja ääretult sümpaatse Helmi Puuriga, kes tollal oli alles oma tee alguses. Seda kõike meenutavad praegu fotod Harri Tarve kodus albumis ning omal ajal ilmunud raamat “Moskvale külla”.
Samal aastal lõpetas Harri ka kultuurhariduse tehnikumi ning tuli suunamine Harju rajooni kultuuriosakonna inspektoriks. Ühtlasi tähendas see ka kogu rajooni tantsualase tegevuse koordineerimist. Aasta pärast avanes aga võimalus minna õpetajaks. “Õpetajaks olin ma tahtnud saada juba lapsest saati ja kui selleaegse Kõue 7-klassilise kooli direktor mind oma kooli kutsuma tuli, olin kindlalt nõus,” meenutab Harri. Ehkki tööandjal kultuuriosakonna juhatajal olnuks õigus meest kolmeaastase suunamisaja jagu kinni pidada, oli ta selle asemel hoopiski lausunud: “Kui ma sind nii palju ei austaks, siis ei lubaks ma sul küll ära minna”. Õpetaja palk oli siis nimelt inspektori omast kaks korda suurem.
Õpetajaameti kasuks otsustamise tõttu tuli loobuda aga ka filharmoonia rühmas tantsimisest, sest selleks ei jätkunud paraku enam aega ega võimalusi. Kui Kõue kool algkooliks muudeti, jätkas Harri õpetajaametit sama rajooni Pikavere koolis. Koolitöö kõrval oli otse loomulik ka rahvatantsurühmade juhendamine ja muidugi jõuti välja Tallinna suurele peole.
Saadjärve, Puurmani, Lustivere
Tants tuli õpetaja Tarvega kaasa ka omaaegsesse Saadjärve kooli, kus ta 1962.aastal õpetajana tööle asus. Seegi kool muutus paraku õige varsti algkooliks ning edasine elu viis Puurmani Keskkooli vanempioneerijuhiks ja vene keele õpetajaks. Kooli pioneeritöö õnnestus viia kõrgele tasemele, mitmel korral kirjutati sellest ka ajalehes “Nõukogude Õpetaja”. Tagantjärele võib vanempioneerijuht lugeda oma trumbiks eelkõige seda, et tal õnnestus peaaegu kõik lapsed mitmesuguste tegevustega haarata. Kui enamasti igal pool kurdeti poiste huvipuuduse ja tegevusetuse üle, siis Puurmanis olid eriti erinevatel aladel innukad just poisid. Muidugi olid koolis ka kõikvõimalikus variandis rahvatantsurühmad.
Lustivere kooli kutsuti Harri Tarve õpetama ta enda meelisala – inglise keelt. Rahvatantsurühmi hakkas ta juhendama siingi, käies samal ajal endiselt Puurmani rühmi õpetamas. Lisaks nendele sõitis ta Jõgevale sealse Jõgeva KEKi segarühma proove läbi viima ning Aidu tantsijaid juhendama. Lustivere täiskasvanute segarühm on aga tantsinud Harri Tarve käe all pidevalt kõik senised kolmkümmend aastat. Kolm praegust tantsijat on kaasa teinud kõigil nendel aastatel, viis rühma liiget aga üle kahekümne aasta. Selle aja jooksul on osaletud kõikidel Tallinna pidudel, kohalikest ja piirkondlikest rääkimata. Alates 1992. aastast hakati Lustiveres kooli initsiatiivil koos naabritega kohalikke tantsupidusid korraldama. Möödunud aastal, järjekorras neljandal tantsupeol osales koguni üle viiekümne rühma. Kahel viimatisel peol on tantsitud ka “Lustivere valssi”, millel peale tantsuseade nii viis kui ka sõnad on Harri Tarvelt. Ka eile, tantsujuhi austamisõhtul, oli see lõpuloona kavas. Kuigi see pole tema ainus omaloominguline tants, on see talle endale eriti südamelähedaseks saanud.
Harri Tarve korter Lustiveres on aga endiselt koht, kuhu tema kunagised ja praegused tantsijad heal meelel omainimestena sisse astuvad ja kus neid ka rõõmsal meelel vastu võetakse. Harvad pole ka need korrad, kui omal ajal koolilastena Harri Tarve rühmas tantsinud tulevad külla aastaid hiljem juba koos oma perega ja räägivad oma elust, olgu elu neid siis viinud kui kaugele tahes. Kui tulijad Harrit just kodust ei leia, teatakse teda kindlalt otsida lähedusest aiamaalt, omakasvatatud lillede ja aedviljas juurest, sest nagu ta ise ütleb: “Kui juba kevadel muld vähegi lume alt paistab, hakkavad käed juba sügelema ja muudkui kipun aga aeda.”
VAIKE KÄOSAAR