Eestis asuva Vene saatkonna tellimusel korrastatakse Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärke. Monumendid pestakse survepesuri abil puhtaks; kui vaja, tehakse pisiremonti ja täidetakse kivide vuugivahesid.
Tahtmatult meenub nii mõnelegi, kuidas toimis punavõim omal ajal Eestis Vabadussõjas langenute mälestusmärkide ja isegi meie riigile oluliste inimeste hauakividega. Mis vähegi ette jäi, peksti puruks või lasti õhku, justkui saanuks sel moel olnu olematuks teha, need kakskümmend aastat ajaloost, mil eksisteeris esimene Eesti Vabariik, vahele jätta. Müts maha nende ees, kes vandalismi mõnel pool ennetada suutsid, enda ja oma pere eluga riskides mälestustahvleid ära peitsid, monumente maasse kaevasid.
Müts maha ka meie riigi ja rahva ees, et me samaga vastanud pole. Saame ju kõik sisimas aru, et need, kes sõjas langesid, olid lihtsalt noored mehed, keda pereliikmed asjata koju ootama jäid. Ja pole tähtis, millist värvi lipu all neil sõdida tuli.
26. oktoober 2010
