Vähendamata karvavõrdki jalgpalli maailmakarika osatähtsust kultuuri- ja spordisündmusena, tahan siiski öelda, et pidu kestab edasi. Jalgpall ? see ongi ise üks emotsioonide ja kirgede möll, ühesõnaga pidu. Iga mäng on sündmus, koos oma võitjate ja kaotajatega, koos ilu ja valuga. Ja hoopis teine asi on elada kaasa televiisori vahendusel kui olla staadionil. Suusatamises, kus vahetut võitlust on ikkagi suhteliselt vähe ning suurem osa sündmustest leiab aset metsade vahel, toob telepilt koju tõepoolest selle põnevama poole, koos minutite ja sekunditega. Jalgpallis on sul aga kõik nagu kandikul ees ning ainus, mida taga nutta, on videokordused. Kui sedagi.
Ärme unusta, et vahetut kontakti palli ja muruga on meil võimalik varakevadest hilissügiseni pea iga nädal vaadata ka erinevates Eesti paikades. Jah, olen nõus, et raske on nimetada (jalgpalli)peoks mängu, mida peetakse varakevadel jäätunud kunstmurul, kus pealtvaatajad külmuvad esimese veerandtunniga ning mängu võidab see, kes libedal kauem püsti suudab püsida. Aga praegu, kui käes on kõige soojem aeg, saab pühapäevaõhtune staadionikülastus olla üksnes meeldivaks täienduseks nädalavahetusel perega mere ääres või sõpradega grillipeol veedetud ajale. Ühesõnaga ? pidu!
Omaette väärtus võrreldes hiigelstaadionitega on meie kodukamaral aga see, et jalgpallurid on meil reeglina tõepoolest lausa käeulatuses. Kui soovime, võime mängijate liikumisi kogeda suisa treeneripingi tagant. See on väikeste staadionite võlu. Camp Noul või Stadio Olimpicol jääb lava enamikule publikust ikkagi võrreldamatult kaugemale.
Naabrist parem
Mis toob inimesed teleri eest spordivõistlusele? Neid põhjuseid on palju, alates sobivast ilmast, sõpradest ning lõpetades traditsioonidega. Peamiseks käivitavaks faktoriks julgen siiski lugeda intriigi. Tuleb tekitada rohkem ?vastuvõetavaid? vastasseise. Eesti spordis on seni olnud märgata peamiselt kaht tüüpi vastasseisu. Esiteks rahvuse pinnal (eesti-vene), mille heaks näiteks on Flora-Levadia duell. Teiseks linnadevaheline ? Tartu-Tallinn (Rock versus suvaline Tallinna sats). Kui mujal maailmas on suurimad rivaalid just nimelt samast linnast pärit klubid, siis meie linnad on selleks lihtsalt liiga väikesed. Heaks erandiks on siin Tartu jalgpallirivaliteet Tammeka ja Merkuuri vahel, kuid siingi tundub ühte või teist meeskonda toetama kutsuvatest faktoritest primaarseim n-ö rahvusfaktor. Seega sõbrad ? toogem kodusele tippjalgpallikaardile tagasi Rakvere, Haapsalu, Kohtla-Järve, Tapa, Paide jne ning vastasseisud on garanteeritud. Tegelikult on jalgpalli maakaart juba täna märksa asustatum kui ?põhikonkurendi? korvpalli oma. Leidkem endas üles siis see linna- ja klubi-identiteet ning mingem üles mägedele?toetagem omasid ja tehkem seda viisil, et poleks vaja lahkuda kui Zidane MM-i finaalmängus.
Teine oluline samm inimeste toomiseks vutiareenidele on mõistagi teleülekannete alustamine ETVs. Kriitikud on juba nimetanud Eestit ainukeseks teadaolevaks riigiks, mis oma maa meistrivõistlustelt ülekandeid ei tee. Minul selliseid andmeid ei ole, kuid jalgpalliriigiks me ilma teleta kindlasti ei saa. Jalgpalli tulekuga Eesti teleekraanidele ei tule kindlasti karta olemasoleva publiku kojujäämist, vaid olla kindel uute fännide lisandumises staadionitele. Tänapäeva kiires ja valikuterohkes maailmas on elektroonne meedia üks väheseid allesjäänud võimalusi kiirelt populaarsust koguda. Olles teleri vahendusel kellelegi pöialt hoidma hakanud, tekib õige pea kihk juba oma silmaga näha, kuidas sinu meeskond vastaseid heas mõttes nahutab. Vahel juhtub ka vastupidi, kuid alati saabub revan?ivõimalus. Ja seda palju kiiremini, mu sõbrad, kui sakslaste uus võimalus suurturniiril Itaaliast lõpuks ikkagi jagu saada.
Mida teeb Zidane palliga?
Koos publikuga areneb ka meedia ise ning me ei pea enam lugema vesteid sellest, kui kehvad ikka meie jalgpallikommentaatorid võrreldes Eurospordi või põhjanaabrite omadega on. Jah, ka minul on aastate jooksul olnud pigem soov vaadata vutti alati mõnelt väljamaa kanalilt, kuid ometi pole ma võtnud suud täis ja avalikult meie omasid kritiseerinud. Lõppenud maailmakarikat tuli mul juba olude sunnil suuresti eestikeelsete kommentaaridega vaadata ning mina meie kommentaatoreid küll ?heanaaberlikult? pikale lainele ei saadaks. Tõepoolest on kli?eesid a`la ?mida teeb Zidane palliga? või apsakaid ?tsenderdus vasakule äärele?. Samuti on kommentaaridest sageli kuulda, isegi mitte enam varjatud, poolehoidu ühele või teisele meeskonnale, kuid kas ma saan paluda kellelgi oma iidolite vastu ükskõikne olla? Kui nüüd endale väike kriitikanool siiski lubada, siis see, mis mind isiklikult kõige enam ETV kommentaarides häirinud on nende narratiivsus. See on sageli nagu üks kirjeldav jutustus, mitte tulihingelisele lahingule kaasaelamine. Isegi kui puldis on Aivar Pohlak isiklikult. Aga eks me olemegi sellise aeglase loomuse ja pikaldase ärkamisega, seega pole hullu. On juba palju parem kui muiste.
Kui siia veel üks väike soovitus tulevikku kaasa panna, siis oleks see järgmine. Me kõik oleme erinevad ning ka meie tugevad küljed on erinevad. Nii on hea, kui kommentaatoripaari ei moodustaks kaks statistikut-teoreetikut (nt Osila-Mõttus), vaid parem ikka kombinatsioon teoreetik-praktik (Luik-Zelinski). Teine telg, millele tähelepanu tasub pöörata, on emotsionaalsus (Jurt?enko ja õnneks mitte ainult) versus kaine meel (Osila). Kuigi ka siin on hea, kui üks teise üle ei domineeri, pooldan jalgpalli puhul siiski pigem statistikas eksimusi tegevat emotsionaalset kommentaari kui kuiva analüüsi. Viimane jäägu ikka male ja piljardi juurde, mis mõistagi ei tee viimastest halvemaid spordialasid.
Kui hakkavad tekkima professionaalsed alakommentaatorid, nagu vanasti olid Tarvo Villoman (korvpall) või Tõnu Tammaru (võrkpall), alles siis saame olla nende väljaütlemiste osas kriitilised ning nõuda tõelist tipptaset. Kõik see aga tuleb pika praktikaga ning koduse meistriliiga mängude toomine teleekraanidele on selle vaieldamatuks alustalaks. Ja kui me peame ennast ise targemaks, miks mitte minna ja koputada sporditoimetuse uksele. Tõsist proffi ei saadeta kunagi ukselt tagasi. Kui ta on õige ukse taga.
Rene Leiner
jalgpallifänn
