Palamusel on kooliharidust jagatud juba vähemalt 1680. aastast alates. 1956. aasta kujunes sealses hariduselus aga teatud mõttes pöördeliseks: Palamuse kool sai juurde keskkooliosa. Esimesed keskharidusega lõpetajad said Palamusel küpsustunnistuse 1960. aastal ehk 55 aastat tagasi.
Kooli lõpetamisest möödunud 55 aastat olid esimese lennu vilistlastele piisav põhjus, et ühel juulikuu päeval Palamusele kokku tulla ja olnud aegu meenutada. Tõsi, esimese lennu üheksateistkümnest lõpetajast on kuus juba igavikuteele lahkunud ning ka elus olevatest ei saanud kolm sel päeval Palamusele tulla. Ent kümme olid kohal.
Kõigepealt käidi vaatamas oma keskkooli aegset koolimaja, milles praegu tegutseb Palamuse valla lasteaed Nukitsamees. Meenutati igasuguseid seiku, nii õppimise kui ka olmega seotuid. Vanast koolimajast jalutasid vilistlased Palamuse kalmistule, kus puhkavad nende klassiõde Eevi Limbak-Kessel, klassijuhataja Linda Kapral ja veel mitu endist õpetajat.
Kui viimastel aastatel on keskharidust andvate koolide arv Eestis vähenenud, siis 1950. aastate keskel loodi keskkoole just juurde. Ka Palamuse seitsmeklassilisest koolist sai 1956. aastal keskkool: sinna võeti õppima kaheksas klass, mis oli tollal esimene keskkooliklass.
“Umbes samal ajal, kui Palamusel, avati keskkool ka Sadalas ja Järvel ehk praeguses Maarja-Magdaleenas,” meenutas esimese lennu lõpetaja Aino Kõiv.
Palamuse kooli kaheksandasse klassi tulid nii samas koolis seitsmenda klassi lõpetanud kui ka paljude ümberkaudsete seitsmeklassiliste koolide lõpetanud. “Kaheksandikke” sai kokku nii palju, et tuli teha kaks paralleelklassi.
“Kui kümnendasse jõudsime, oli meid alles siiski vaid ühe klassi jagu, st üheksateist,” meenutas Aino Kõiv. “Paljud soovisid kiiremini elukutse omandada ning läksid tehnikumi, mõne jaoks osutus aga koolitee liiga pikaks, ehkki oli võimalus ööbida ka internaadis.”
Paljudele Palamuse ja ümbruskonna peredele oli Palamusele keskkooli loomine suur kergendus: kolhoosi algusaegade kitsastes oludes poleks vanematel olnud raha laste linna keskkooli saatmiseks. Lisaks sellele olid paljud pered tollal poolikud, sest isad olid arreteeritud ja Siberisse viidud. Sinna oli küüditatud ka terveid peresid. Mõni aeg pärast Stalini surma hakkasid need, kes veel elus olid, tasapisi Eestisse tagasi jõudma. Palamuse keskkooli esimese lennuga liitusid üheksandas klassis Siberist naasnud Tiiu Mikk (praegu Vinkmann) ja Aadu Koll.
Matkavaimustus
Seoses keskkooliosa loomisega tuli Palamuse kooli uusi (ja enamasti noori) õpetajaid. Osa õpetajaid käis Tartust: nad sõitsid rongiga Kaareperre ning tulid sealt jalgsi Palamusele.
Oma kunagistest õpetajatest meenutasid esimese lennu lõpetajad suure soojusega näiteks abielupaari Anti ja Õie Allikat.
“Kirjandusõpetaja Õie Allikas oli hingega asja juures siis, kui võtsime läbi talle endale südamelähedaste kirjanike loomingut, “punastest” autoritest rääkis ta meile aga teatud alatooniga,” ütles Ülle Vipper-Pärnpuu.
Anti Allikas vallandas aga koolis tõelise matkavaimustuse. Ta organiseeris talimatku ööbimisega lumises metsas. Selleks, et pikk teekond, varustus seljas, vastu pidada, tuli hommikuti jooksmas käia. Õpetaja ise jooksis õpilastega kaasa. Aino Kõivule on eriti meelde jäänud suusamatk Palale. Kaks päeva sealsetel kaunitel nõmmedel liuelda oli tore, aga tagasiteel hakkas sadama lörtsi. Suuskade alla tekkis paks lumekord, märjad riided külmusid kõvaks ning pimeduses suudeti õiget kurssi hoida ainult tänu kõrgetele kõrtele kraavipervel. Koju jõuti plaanitust seitse tundi hiljem ehk tund pärast keskööd.
Palamuse keskkooli esimesest lennust kõneldes ei saa kuidagi mööda minna nende kahe viimase kooliaasta klassijuhatajast Linda Kapralist, kes on selle kooli ajaloos tõeliselt legendaarne tegelane. Ta õpetas nii saksa keelt kui ka muusikat. Eesti ajal oli ta võtnud laulutunde tunnustatud Tartu lauluõpetajalt Angelina Wickenheiser-Mahhotinalt.
“Linda Kapralile oli omane mingi eriline elutarkus,” meenutas Aino Kõiv. “Ta ei näidanud näpuga eksimuste peale ega lugenud moraali, vaid pani meid mingil seletamatul viisil tegema just seda, mis õige. Ta rõhutas alati: “Õppige, sest haridus on varandus, mida keegi teilt võtta ei saa.””
Kolhoositöödel abiks käimine oli tollal keskkooliõpilaste elu loomulik koostisosa. Kolhoosid ootasid noori tööle ka pärast keskkooli lõpetamist. Kolhoosiesimehed käisidki lõpuklasside õpilaste ees kihutustööd tegemas. Enamiku kõrvad jäid kutsete suhtes kurdiks, ent oli ka neid, kes pakkumise vastu võtsid: tollal oli tööstaaži omavatel noortel lihtsam kõrgkooli sisse saada. Palamuse keskkooli esimesest lennust otsustas kolhoosi tööle minna kuus noort.
Jäid mandrile
Lõpuekskursioonile kavatses 1960. aasta lend minna Saaremaale. See oli tollal piiritsoon, kuhu sisenemiseks oli vaja vastavat luba. Kui selgus, et Siberist tulnud Aadu Kollile seda ei anta, tegi klass üksmeelse otsuse sõita ringi mandril. Esimene lend oli tugeva ja ühtse vaimuga. Nüüd, 55 aastat pärast kooli lõpetamist, võib öelda, et selle klassi õpilased on elus hästi läbi löönud.
Asta Enno-Mägi õppis Tartu ülikoolis kaubatundjaks, töötas aastaid Tartu kaubandusvalitsuses ja turuhoones ning nüüd elab taas Rahiveres asuvas sünnitalus, kus peab isegi loomi. Elvi Puusepp-Kasepuu õppis TPIs toidutehnoloogiks ning töötab tänini Põlva hotellis Pesa kokana. Liilia Oja-Post õppis meditsiiniõeks ja töötas aastaid sellel erialal, andes paljudele inimestele tervise tagasi. Heldi Pajula on elupõline loomakasvataja, kes töötanud Põltsamaa piirkonna farmides. Tiiu Mikk-Vinkmann lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi ja töötas aastaid Palamuse koolis vene keele õpetajana.
Kunstiandega Made Vipper-Roomägi valmistas aastaid Jõgeval kauneid kübaraid. Aare Jürgenson töötas aastaid ehitajana. Markel Filippov õppis mõnda aega Tartu ülikoolis kehakultuuri ning töötas Torma põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Valdo Matela juhtis aastaid Jõgeval ehitusmaterjalide kauplust, praegu on spordikeskuse Virtus komandant. Aino Kõivust, Ülle Vipper-Pärnpuust, Tiina Tammest ja Aadu Kollist on pisut pikemalt juttu käesoleva lehekülje ääreveergudes.
Igavikuteele läinudki olid tublid tegijad: Marje Kalmet-Jokk tegi raamatukogutööd, Ano Kapral-Reidla oli jurist, Eevi Limbak-Kessel Tallinna Kevade restorani tunnustatud kokk, Valli Taimera raamatupidaja, Ilmar Kuusik autojuht ning Vello Treiberg Kostivere sovhoosi peaagronoom.
“Meie aeg oli selline: sundis meid toime tulema, samas südametunnistusega vastuollu sattumata,” ütles Aino Kõiv. Aadu Koll lisas: “Meil olid talupoja geenid, me ei saanud alla anda. Aga kui meil kohapeal keskkooli poleks olnud, oleks meil kitsaste olude tõttu keskharidus ja selle puudumise tõttu ka kõrgharidus saamata jäänud. Kui gümnaasium Palamuselt tulevikus kaduma peaks, oleks sellest väga kahju.”
RIINA MÄGI
