Sobilikuks võivad siis osutuda kõik enam-vähem seadusest tulenevad põhjendused.
Olid humaansed kaalutlused
1990. aastate alguses oli Eesti Vabariik sunnitud reaalselt üle võtma meil varem kehtinud süüdimõistetute kinnipidamise nn. kolooniasüsteemi. Kinnipeetavatele osutatavast normaalsest arstiabist sel puhul vaevalt tegelikkuses rääkida saigi.
See oli ka põhjuseks, miks sel ajal meie kriminaalmenetluse seadustikku koostades nähti ette võimalus, et süüdlasele mõistetud vanglakaristust võib kohus tema haiguse tõttu edasi lükata. Täpsemalt lubas seadus kohtul kuni ühe aastani vangistuse täitmist edasi lükata, kui süüdimõistetu oli raskelt haigestunud ja see tõbi takistas tal karistuse kandmist. Süüdimõistetu vastava taotluse vaatas sel puhul läbi kohtunik üksi ning toetus vaid talle esitatud sellesisulisele meditsiinidokumendile.
Võib lisada, et ka prokurör vastaval istungil ei osalenud. Kohtunikult oleks aga liigne olnud nõuda ka arstikvalifikatsiooni ning paljud kurjategijate vastavad taotlused leidsid ka humaansetel kaalutlustel rahuldamist.
Tekkis küsitav päästerõngas
Kõik see aga viis selleni, et nimetatud võimalust asuti kuritarvitama. Esines juhtumeid, kus süüdimõistetu viis kasvõi 3-5 aastat järjest kohtusse järjekordse arstitõendi ja taotles jälle vanglassemineku pikendust. Kuivõrd ei olnud seaduses ka nimetatud, et mis haigus siis ikkagi takistab karistuse kandmist, võis ka haigetele närvidele, kõrgvererõhutõvele või kasvõi nõrkadele kopsudele viidates saada järjekordse ajapikenduse kätte. Eesti ajakirjanduses on ilmunud teateid selle kohta, et mitmed meil üsna tuntud kurikaelad olid ka seda võimalust agaralt kasutanud ja end hoolega vanglast eemal hoidnud. Kasvõi pikaajalise haiglas viibimise hinnaga.
Tuli muuta seadust
Aga kõige suhtes saab kord ka mõõt täis. Seetõttu pole imeks panna, et sel kevadel võttis Riigikogu vastu seaduse, millega muutis oluliselt vangistuse täitmise edasilükkamise korda. Kõigepealt vähendati vangistuse täitmise edasilükkamise tähtaega seniselt ühelt aastalt kuni kuue kuuni. Karistuse kandmise edasilükkamise põhjendust muudeti ka ning nähti ette, et seda võib kohus teha vaid siis, kui süüdimõistetu on raskelt haigestunud ning vanglas ei ole võimalik teda ravida. Veel nõuab seadus, et asja arutamise juures oleksid nüüd ka prokurör ning vangla esindaja, kes ka oma arvamuse selles küsimuses peavad andma.
Praegu kehtib meil juba aastaid vabaduse võtmisega seotud karistuste reaalse kandmise puhul vanglasüsteem. Iga vangla juures on asutatud oma meditsiiniteenistus. Näiteks Tartu vangla meditsiiniosakonda on asjatundjad nimetanud lausa väikeseformaadiliseks väga kvaliteetseks perearstikeskuseks. Pikemat haiglaravi vajavad kinnipeetavad aga viiakse ajutiselt Maardu vanglasse, kus on selleks moodustatud vastav tervishoiuosakond. Ka psühhiaatrilist abi vajavate süüdimõistetute tarvis on loodud oma allosakond. Seetõttu on praegu ikka üpris raske süüdimõistetud isikul kohtule selgeks teha, et temal esinevat haigust ei ole võimalik vanglas ravida.
Kõik see ongi viinud olukorrani, et mitmed seni haiguse tõttu korduvalt oma vanglakaristuse edasilükkamist nautinud kurjategijad on alates selle aasta seitsmeteistkümnendast juulist, mil seadusemuudatus kehtima hakkas, sattunud hoopis uude olukorda ning pidanud leidma end vanglamüüride vahelt. Võib kindel olla, et kuritegude läbi kannatanutele ja rahva õigusteadvusele tervikuna mõjub selline uudis positiivsena.
VÄINO LINDE
Riigikogu õiguskomisjoni esimees, Reformierakond
